SMERŠ, ametlik nimetus Vastuluure Peavalitsus SMERŠ (vene keeles СМЕРШ, akronüüm Смерть шпионам!, Surm spioonidele!) oli Nõukogude Liidu sõjaväe, sõjalaevastiku ja sõjaväestatud asutuste ja organisatsioonide vastuluureorganisatsioonide ühisnimetus, aastatel 1943–1953.

Nõukogude Liidu Relvajõudude, piirivalve-, sisevägede, miilitsa ja sõjaväestatud organisatsioonide vastuluurealase järelevalvega tegelesid järgmised organisatsioonid:

• NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaadi Vastuluure Peavalitsus SMERŠ (ГУКР СМЕРШ НКО CCCP, Главное управление контрразведки «СМЕРШ» Народного комиссариата обороны (НКО) СССР)), (GUKR SMERŠ NKO) oli Nõukogude armee vastuluureorgan ajavahemikul 19. märts 1943 – 1946, mis allus NSV Liidu kaitse rahvakomissar Jossif Stalinile;
• NSV Liidu Sõjalaevastiku Rahvakomissariaadi Vastuluurevalitsus SMERŠ (УКР СМЕРШ НК ВФ CCCP) oli Nõukogude sõjalaevastiku vastuluureorgan ajavahemikul 19. märts 1943 – 1946, mis allus NSV Liidu sõjalaevastiku rahvakomissar Nikolai Kuznetsovile.
• NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Vastuluurevalitsus SMERŠ (УКР СМЕРШ НКВД CCCP) oli Nõukogude Liidu piirivalve, sisevägede, miilitsa ja teiste relvastatud jõudude vastuluureorgan ajavahemikul 15. mai 1943 – 1946, mis allus NSV Liidu Siseasjade rahvakomissar Lavrenti Beriale.

NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaadi Vastuluure Peavalitsus ja NSV Liidu Sõjalaevastiku Rahvakomissariaadi Vastuluurevalitsus moodustati NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu määrusega nr 415-138сс, 19. aprillil 1943, millega eraldati NSV Liidu SARK-i sõjaväe vastuluureorgani Eriosakondade Valitsuse (Управление особых отделов; УОО) eriosakonnad Kaitse Rahvakomissariaadi ja Sõjalaevastiku Rahvakomissariaadi haldusalasse. 15. mail 1943 moodustati Vastuluurevalitsus ka NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi koosseisus. 1943. aasta aprillis lahutati taas ÜK(b)P KK Poliitbüroo otsusega 14. aprillist 1943 No П 40/91 NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat uuesti NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadiks ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadiks. Rahvakomissariaatide lahutamine kinnitati NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu poolt alles 2. juunil 1943 käskkirjaga №621-191сс.

Pärast Teise maailmasõja lõppu, 25. veebruaril 1946 reorganiseeriti SMERŠ-i valitsused NSV Liidu valitsusorganite reformi käigus (Kaitse Rahvakomissariaadi ja Sõjalaevastiku Rahvakomissariaadi liitmise tõttu) NSV Liidu Relvajõudude Rahvakomissariaadi (Народный Комиссариат Вооружённых Сил СССР, НКВС СССР) haldusalasse ning seejärel 15. märtsil 1946 selle järglase NSV Liidu Relvajõudude Ministeeriumi haldusalasse, kuid juba 1946. aasta 4. mail viidi organisatsioon NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi haldusalasse NSVL RJM 3. Peavalitsusena. NSV Liidu Relvajõudude Rahvakomissariaadi Vastuluurevalitsuse ülema Viktor Abakumovi määras Stalin NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi ministriks.

Kaitse Rahvakomissariaadi Vastuluure Peavalitsuse SMERŠ ülesanded:

• a) "võitlus välismaiste luurete; spiooni-, diversantiliku, terroristiliku ja muu õõnestustegevusega Punaarmee üksustes ja asutustes";
• b) "võitlus nõukogudevastase elemendiga, kes on tunginud Punaarmee üksustesse ja asutustesse";
• c) "vajalike, agentuur-operatiiv, ja (läbi juhtkonna) muude meetmete tarvituselevõtt loomaks rindel olukord, mis välistaks vaenlase agentuuri rindejoone ületamise, takistamiseks ja selleks, et muuta rindejoon läbimatuks spioonidele ja nõukogudevastastele elementidele";
• d) "võitlus reeturlusega ja kodumaa reeturitega Punaarmee üksustes ja asutustes (üleminek vaenlase poole, spioonide varjamine ja nende igakülgne abistamine)";
• e) "võitlus desertöörlusega, enesevigastamisega rindel";
• f) "vaenlase vangistuses ja piiramisrõngas olnud sõjaväelaste ja teiste isikute kontroll";
• g) "kaitse rahvakomissari (Jossif Stalini) spetsiaalsete ülesannete täitmine".

• Viktor Abakumov, (19. aprill 1943 – 4. mai 1946), 2. järgu riikliku julgeoleku komissar, 9. juulist 1945 kindralpolkovnik (ajavahemikul 19.04.–25.05.1952 kaitserahvakomissari asetäitja) otsene kaitse rahvakomissari Stalini alluv), SMERŠ-i ülem
  • Nikolai Selivanovski (19. aprill 1943 – 4. mai 1946) – 3. järgu riikliku julgeoleku komissar, 26. maist 1943 kindralleitnant, asetäitja
  • Pavel Mešik (ru); 19. aprill 1943 – 17. detsember 1945 – 3. järgu riikliku julgeoleku komissar, 26. maist 1943 kindralleitnant, asetäitja
  • Issai Babitš (19. aprill 1943 – 4. mai 1946) – riikliku julgeoleku komissar, 26. maist 1943 kindralleitnant, asetäitja
  • Ivan Vradii (26. mai 1943 – 4. mai 1946) – kindralmajor, 25. septembrist 1943 kindralleitnant, asetäitja

• Sekretariaat, ülem polkovnik Ivan Tšernov
• 1. osakond – agentuur-operatiivtöö Kaitse Rahvakomissariaadi keskaparaadis, ülem riikliku julgeoleku polkovnik, hiljem kindralmajor Ivan Gorgonov
• 2. osakond – kontrollüritused sõjavangis viibinud punaarmeelaste suhtes, ülem riikliku julgeoleku alampolkovnik Sergei Kartašev
• 3. osakond – viis läbi võitlust nõukogude armee tagalasse saadetud saksa luureasutuste agentidega, desinformatsioonioperatsioone ja raadiomänge saksa sõjaväeluure Abwehri ja julgeolekuameti Sicherheitsdiensti (SD) vastu, ülem riikliku julgeoleku polkovnik Georgi Utehhin
• 4. osakond – viis läbi vastuluureoperatsioone Saksa vägede poolt okupeeritud territooriumil, NSV Liitu saadetavate luureagentuuri väljaselgitamiseks, ülem riikliku julgeoleku polkovnik Pjotr Timofejev
• 5. osakond – sõjaringkond SMERŠ vastuluureorganite juhendamine, ülem riikliku julgeoleku polkovnik Dmitri Zenitšev
• 6. osakond – uurimisosakond, ülem riikliku julgeoleku polkovnik Aleksandr Leonov
• 7. osakond – operatiivarvestused ja statistika, VK(b)P Keskkomitee, Kaitse Rahvakomissariaadi, Sõjamerelaevastiku Rahvakomissariaadi, sõjandusega seotud nomenklatuuri ja šifreerimisteenistuste töötajate järelevalve, ligipääsu andmine piiratud ligipääsuga materjalidele täiesti salajane ja salajane ning tööle nendega (допуск к совершенно секретной и секретной работе), kaastöötajate kontroll, keda suunati tööle välismaale. Ülem polkovnik A. Sidorov
• 8. osakond – operatiivtehnika, riikliku julgeoleku alampolkovnik Mihhail Šarikov
• 9. osakond – uurimistoimingud: läbiotsimised, vahistamised, varjatud jälgimine, riikliku julgeoleku alampolkovnik Aleksandr Kotšetkov
• 10. osakond – (osakond S, vene keeles Отдел «С») – eriülesannete täitmiseks, riikliku julgeoleku major Aleksandr Zbrailov
• 11. osakond – šifreerimisosakond, riikliku julgeoleku polkovnik Ivan Tšertov
• Poliitosakond – polkovnik Nikifor Sidenkov
• Kaadriosakond – polkovnik Ivan Vradii
• Haldus-finants-majandusosakond – riikliku julgeoleku alampolkovnik Sergei Polovnjov

• Läänerinde SMERŠ Vastuluurevalitsus: kindralleitnant, Pavel Zelenin
• Põhja-Kaukaasia rinde SMERŠ Vastuluurevalitsus: kindralmajor Mihhail Belkin
• 1. Ukraina rinde SMERŠ Vastuluurevalitsus:
• Leningradi rinde SMERŠ Vastuluurevalitsus: kindralmajor Aleksandr Semjonovitš Bõstrov
• Keskrinde SMERŠ Vastuluurevalitsus: kindralmajor Aleksandr Vadis
• Looderinde SMERŠ Vastuluurevalitsus: kindralmajor Jakov Jedunov
• Brjanski rinde SMERŠ Vastuluurevalitsus: kindralmajor Nikolai Železniakov
• Edelarinde SMERŠ Vastuluurevalitsus: kindralmajor Pjotr Ivašutin
• Lõunarinde SMERŠ Vastuluurevalitsus: kindralmajor Nikolai Kovaltšuk
• Volhovi rinde SMERŠ Vastuluurevalitsus: kindralmajor Dmitri Melnikov
• Karjala rinde SMERŠ Vastuluurevalitsus: kindralmajor Aleksei Sidnev
• Moskva sõjaväeringkonna SMERŠ Vastuluurevalitsus: kindralmajor Fjodor Tutuškin
• Kalini rinde SMERŠ Vastuluurevalitsus: Nikolai Hannikov

• riikliku julgeoleku komissar, P. Gladkov, alates 24.07.1943 kaldateenistuse kindralmajor

• riikliku julgeoleku komissar, Sergei Juhhimovitš
  • 2 asetäitjat
• sekretariaat
• Erigrupp
• operatiivarvestusgrupp
• 1. jaoskond, agentuur-operatiivtöö SARK-i vägede keskasutustes;
• 2. jaoskond, tegevarmee SARK-i vägede tagalajulgestusvägede SMERŠ-i vastuluureosakondade tegevuse juhendamine (1943. aasta augustis 12 rinde vastuluureosakonda);
• 3. jaoskond, SARK-i piirivalvevägede SMERŠ-i Vastuluureosakondade tegevuse juhendamine (1943. aasta augustis 10, 1945. aasta alguses 18 piirkondlikku SMERŠ-i osakonda);
• 4. jaoskond, SARK-i sisevägede, raudteevägede, konvoivägede ja eriti tähtsate tööstusobjekti valve vägede ja kohaliku õhukaitse SMERŠ-i Vastuluureosakondade tegevuse juhendamine;
• 5. jaoskond, uurimisjaoskond;
• 6. jaoskond, organisatsioonilis-mobilisatsioonijaoskond.
  • Ukraina NSV sisevägede ringkonna SMERŠ-i VLO
  • Põhja-Kaukaasia sisevägede ringkonna SMERŠ-i VLO, 1945. aastaks oli Punaarmee poolt hõivatud piirkondades moodustatud juba 7 sisevägede ringkonda
  • Dzeržinski nim 1. motolaskurdiviisi SMERŠ-i VLO,
  • SARK-i vägede Üksiku Eriotstarbelise motolaskurbrigaadi SMERŠ-i VLO,
  • suurte tööstuspiirkondade Moskva, Kuibõševi, Novosibirski, Sverdlovski SMERŠ-i VLO.

Vastuluureosakondade tegevuspiirkondadeks olid Punaarmee tegevarmee ning lahingutegevuspiirkondade tagalapiirkonnad. Tegevarmee koosseisus olevad vastuluureosakondade töötajad teostasid kontrolli punaarmeelaste võimaliku kodumaa reetmise ning Saksa luureorganitega koostöö vältimiseks, kuid suur osa Teise maailmasõja ajal "avastatud" kodumaa reeturite ja Saksa luure agentide süüasjadest olid fabritseeritud oma olemasolu vajaduse õigustamiseks. Teise maailmasõja ajal tabasid nõukogude riikliku julgeoleku ametkonnad 1854 agenti-parašütisti, kelle hulgas oli ka 631 raadiojaamaga varustatud radisti, sellest koguarvust oli vastuluureosakondade osa 55–65%. Vastavalt viimastele andmetele fikseerisid nõukogude raadiovastuluurejaamad aga sellel ajal 389 tuvastamata ning avastamata raadiojaama, mis edastasid informatsiooni Saksa luureorganisatsioonidele.

Kõige edukam oli vastuluureosakondade tegevus Saksa luureorganite s.t Saksa sõjaväeluure luurekoolide vastu suunatud tegevus, mille käigus tuvastati sinna värvatud punaarmeelased värvati topeltagentideks ja edastati raadiomängude käigus desinformatsiooni või luurekoolidesse operatiivkombinatsioonide käigus suunati esmase luureülesande edukalt täitnud topeltagent tagasi luurekooli, kus nad saavutades õppejõudude või juhtivkoosseisu kohad viisid läbi luurekoolide õppurite seas psühholoogilisi mõjutusoperatsioone – mõjutades väljaõpetatud luurekoolide õppureid pärast rindejoone ületamist ilmuma Punaarmee vastuluureosakondadesse ning paljastama enda ning oma luuregruppidesse kuulunud isikud ning luureülesanded.

Vastuluureosakond tegeles kogumis-etapilaagrite (сборно-пересылочных пункт (СПП)) ja kontrollfilterpunktide (фронтовых проверочно-фильтрационных пункт (ПФП)) võrgustikus (alates 1944. aasta 1. oktoobrist muudeti kontrollfilterlaagrid NSV Liidu SARK-i erilaagriteks), Saksa sõjavangis ning okupeeritud territooriumitel viibinud sõjaväelaste ja tsiviilisikute kontrolli nendepoolse võimaliku Saksa okupatsioonivõimude ja laagriadministratsiooniga koostöö (kodumaa reetmise) väljaselgitamiseks. Kogumis-etapilaagrites teostati kinnipeetute kontrolli 2–5 ööpäeva ja kontrollfilterlaagrites 2 kuu jooksul. Rinnete tagalapiirkondades moodustati kontrollfilterlaagrite võrgustikud: 2. Valgevene rinde – 15 laagrit, 1. Valgevene rinde – 30, 1. Ukraina rinde – 30, 2. Ukraina rinde – 10, 3. Ukraina rinde – 10, 4. Ukraina rinde tagalas – 5 laagrit, igaühes kuni 10 000 kinnipeetut. Teise maailmasõja lõpus oli Nõukogude Liidus 43 erilaagrit ja 26 kontrollfilterlaagrit, Nõukogude vägede poolt okupeeritud Saksamaa osas ja Ida-Euroopas oli 74 Kontrolli ja filterlaagrit ja 22 kogumis-etapilaagrit.

Eesti NSV territooriumil oli Eesti NSV SARK-i ja hiljem Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi vastuluureosakonna SMERŠ-i juht julgeoleku major Konstantin Kolk.^[1], SMERŠ asus 1944. aastal Tallinnas Narva maantee 38 hoones.

• Eriosakond

• Vladimir Bogomolov, "Tõehetk" («Момент истины»)