Sicherheitsdienst des Reichsführers SS (lühend SD) oli Saksamaa natsionaalsotsialistliku partei sõjalise tiiva SS julgeolekuorgan. Algselt loodud parteisisese julgeoleku ja luureorganina, hiljem sulandus Julgeolekupolitsei Peaameti osana Saksamaa riiklikku sisejulgeolekuorganisatsiooni RSHA-sse 1938. aastal.

Heinrich Himmleri algatusel moodustati 1931. aastal, kui SSi sisene luureteenistus. Alates 1932. aastast allus SD Reinhard Heydrichile, kuni ta tapmiseni 1942. aastal.

SD peakorter asus Berliinis Prinz-Albrecht-Palais (Wilhelmstraße 102).

1934. aasta suvel kuulutati SD NSDAP ainsaks luureteernistuseks. Seejärel täpsustas Himmler SD ja Gestapo ülesandeid: SD pidi hakkama jälitama režiimi vastaseid ning Gestapo pidi tegelema välisvaenlastega. SD jälgis ulatuslikku informaatorite võrgustikku kasutades Saksamaa elanikkonda. Ligi 30 000 informaatorit teavitas SD-d riigis toimuvast ja suhtumisest võimude kehtestatud meetmesse ja seadustesse.

Saksamaa Riigi Julgeoleku Peaameti Julgeolekuteenistus SD konkureeris ka Saksa sõjaväeluure Wilhelm Canarise Abwehriga ning rajas ka välismaal oma poliitilist teavet koguva luurevõrgustiku Julgeolekuteenistuse (SD-Auslandsnachrichtendienst)^[1].

• Riigi Julgeoleku Peaameti Julgeolekuteenistus
• Julgeolekupolitsei ja SD Eestis
• NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsus

• Bath, Matthias: Der SD in Dänemark 1940-1945. Heydrichs Elite und der "Gegenterror". Neuhaus: Berlin, 2015, ISBN 978-3-937294-03-2.
• George C. Browder, Foundations of the Nazi Police State: The Formation of Sipo and SD, books.google.ee/books