Manerismiperioodi arhitektuuri iseloomustab üldiselt varasemast renessanssarhitektuurist pärit vormide kasutus, ent sellele lisandub visuaalne illusioonidega mängimine ning ebatavalised arhitektuurielemendid, mis hälbisid renessansi normidest.

Enne 20. sajandit kasutati nimetust "manerism" pigem pejoratiivses tähenduses, kuid tänapäeval on see teatud kunsti perioodi neutraalselt kirjeldav mõiste.

Enamik arhitektuuristiile on väärtustanud harmooniat ja kooskõla, ent manerism püüdis astuda sellest sammu edasi ja avastada hüperbooli ja liialduse esteetikat. Manerismi kunst on tähelepanuväärne oma intellektuaalse keerukuse ja kunstilise viimistletuse poolest, mis vastandus loomulikule. Sellele on omane kompositsioonilise pingestatuse ja ebastabiilsuse eelistamine tasakaalule ja selgusele.

Renessanssarhitektuuri pole manerismist alati lihtne eristada, eriti Itaalias, kus mõlemad stiilid valitsesid pikka aega kõrvuti. Manerismi arhitektuuri iseloomustab põhimõtteliselt klassikaliste orderite süsteemi ja kindlaksmääratud kasutusprintsiipide eiramine ja lammutamine. Ordereid kasutati, ent neis esines mõni vastuoluline element, nagu võlvkaare lukukivi toomine kaare lagipunktist eenduvana alla (Palazzo del Te Mantovas) või kaotati fassaadielementide traditsioonilised ja staatikast tuletatud suhted. See andis ehitistele mõnikord mängulise ilme. Sageli kasutati ebatraditsiooniliselt ka rustikat (Palazzo Pitti rusteeritud sambad Firenzes). Klassikalisi elemente kombineeriti ebatavalistega, näiteks väljaspool Itaaliat liideti kavatisse kohalikest traditsioonidest või gooti ehitusvormide pikaajalisest mõjust tulenevad Põhja-Euroopa viilkatused ja rikkalikult kaunistatud otsaviilud.

Manerismi ehitistel sageli esinev tüüpiline element on kolmnurkne või segmentkaarne murdfrontoon, samuti obeliskide paigutamine murdfrontooni keskele või nurkadesse. Üldine on manerismi arhitektuuris skulptuurdekoori rikkalik kasutus, näiteks paigutati eriti viiluväljale, aga ka üle terve fassaadi ridadena putopäid, antiikjumalate ning müütiliste olendite skulptuure ja reljeefe.

Manerismi arhitektuuris levinud obeliskimotiiv avastati 19. sajandi historitsismis ja kasutati seda neorenessansshoonetel.

Itaaliast liikusid manerismi arhitektuuri trendid põhja poole Alpe põhiliselt Itaalias õppinud flaami arhitektide vahendusel. Renessansi harmooniat väärtustava ideaali asemele tulid vabamad ja rohkem arhitekti suvast kantud rütmid.

16. sajandi Põhja-Euroopa manerismibuumi keskuseks oli Antwerpen. Sealt levisid manerismi ideed ja vormid Inglismaale, Saksamaale ja kaugemale Põhja- ning Ida-Euroopasse.

Tuntuim arhitekt, keda seostatakse manerismiperioodiga, oli Biblioteca Medicea Laurenziana kallal töötanud Michelangelo (1475–1564). Teda peetakse kolossaalorderi leiutajaks, mille gigantne sammas või pilaster kõrgub läbi mitmekorruselise fassaadi vundamendist räästani; ta kasutas seda võtet Rooma Piazza del Campidoglio juures.

Lisaks Michelangelole on tuntuimad manerismi arhitektid Giulio Romano, Baldassare Peruzzi, Giorgio Vasari, Cornelis Floris II, Bartolomeo Ammanati, Giacomo della Porta ja Hendrick de Keyser.

Hispaania hilisrenessansi Herrera stiil (Kantaabria arhitekti Juan de Herrera järgi estilo herreriano, arquitectura herreriana) kujunes Hispaanias välja 16. sajandi viimases kolmandikus Felipe II ajal (1556–1598) ja jätkus 17. sajandil, kuid suubus järk-järgult selle perioodi barokkstiili.

Lisaks Roomale olid manerismi keskused Põhja-Itaalia linnad Firenze, Mantova, Vicenza ja Veneetsia.

Esimesed manerismi ehitised olid Michelangelo Biblioteca Medicea Laurenziana eesõu Firenzes oma ebatavalise trepilahendusega ja Giulio Romano loodud Palazzo del Te (1525–1536) Mantovas, millest on enim tuntud sisedekoratsioon.

Manerismistiilis aadlimajad olid Giacomo Barozzi da Vignola ehitatud Palazzo Farnese Caprarolas, Andrea Palladio Villa Sarego ja Bartolomeo Ammanati ümber ehitatud Palazzo Pitti Firenzes, eriti selle aiapoolne osa. Samuti on arhitektuuriliselt väärtuslikud 1551–1553 ehitatud Villa Giulia Roomas ja Pirro Ligorio 1558–1562 ehitatud Casino di Pio IV Vatikani aedades. Silmapaistev reljeefdekoor on Santa Maria presso San Celso kiriku fassaad Milanos (1565). Giorgio Vasari algselt valitsushoonena 1560. aastast alates ehitatud Uffizi pikk kitsas sisehoov on samuti näide maniera '​st.

• 
  Michelangelo Bibliotheca Laurentiana vestibüül
• 
  Manerismiarhitektuuri üks parimaid näiteid Palazzo Te Mantovas, arhitekt Giulio Romano
• 
  Giulio Romano, Mantova hertsogi palee
• 
  Casino di Pio IV Vatikanis
• 
  Villa Giulia Nymphaeum
• 
  Palazzo Pitti aiapoolne fassaad
• 
  Milano Santa Maria presso San Celso fassaad, 1565
• 
  Giulio Romano maja Mantovas
• 
  Baldassare Peruzzi Palazzo Massimo alle Colonne Roomas

Prantsusmaa manerismi säravaimaks esindajaks on Fontainebleau koolkond, millele alusepanijad olid 1530. aastatel firentslased Rosso Fiorentino ja Francesco Primaticcio. Sealt lähtusid paljud Euroopas levinud ornamendimotiivid, näiteks rullisornament. Graveerijate tähtsuse kasv 16. sajandi jooksul levitas manerismi ideesid märksa kiiremini ja laiemalt kui varasemaid arhitektuuristiile. Fontainebleau loss on siseruumides rohkem manerismi vormides väljas, esinduslikumad näited on on Porte dorée, François I galerii, Henri II ballisaal ja hertsoginna d’Étampesi ruumide seina- ja laedekoratsioon, samuti paljud raidkaminad.

Ka osa Louvre'ist on manerismi stiilis, nagu 1546. aastal Pierre Lescot' alustatud Cour carrée ja Henri IV ajal ehitatud Grande Galerie. Säilinud on ka 1547. aastal Philibert de l’Orme alustatud Anet' loss Diane de Poitiers'le.

Põhjamaise manerismi näiteks on Colditzi lossikabeli rikkaliku dekooriga peasissekäik, mis on iseloomulikult omaette toredusobjekt muidu tagasihoidlikust materjalist seina taustal.

Läänemere-äärse manerismi keskus oli Gdańsk, kus on tähelepanuväärsed Pika turu äärsed kodanikumajad, Artushof ja raekoda. Teine tähtis manerismi arhitektuuri keskus Ida-Euroopas oli Lviv oma turuäärsete kodanikumajadega ja Boimówi kabeliga.

• 
  Anet' lossi sissekäigu portaal (Philibert de l’Orme)
• 
  Värav Fontainebleau lossis
• 
  Nelahozevesi lossi siseõu sgrafiitokaunistusega
• 
  Heidelbergi lossi maneristlikud fassaadid
• 
  Müncheni residentsi Simon Zwitzeli ja Jacopo Strada kavandatud Antiquarium
• 
  Giovanni Pietro de Pomis ehitatud mausoleum Ferdinand II-le Grazis
• 
  Müncheni residentsi grotisaal
• 
  Purustatud Ottheinrichsbau (1556–pärast1559) fassaad, Saksamaa tuntuim manerismi ehitis
• 
  Rusteeritud obeliskid Heidelbergi lossi aia (Hortus Palatinus) Suure groti sissepääsul

1560. aastate lõpul kujundas Vallettas palju maju manerismistiilis arhitekt Girolamo Cassar, eriti näiteks Püha Johannese katedraal, suurmeistri palee, Such buildings include St. John's Co-Cathedral, the Grandmaster's Palace ja seitse Hospidaliordu administratiivhoonet (auberges). Barokiperioodil ehitati osa neist ümber. Parimad säilinud näited tema stiilist on Auberge d'Aragon ja katedraal.

• 
  Valletta Püha Johannese katedraal Maltal
• 
  Lunastaja katedraal Brasiilias, ehitatud 1657–1746
• 
  Quito Püha Franciscuse katedraal ja klooster Ekuadoris, ehitatud 1535–1650