See artikkel räägib kunstnikust; teiste tähenduste kohta vaata Michelangelo (täpsustus).

Michelangelo
Sündinud	6. märts 1475
Surnud	18. veebruar 1564 (88-aastaselt)

Michelangelo di Ludovico Buonarroti Simoni (6. märts 1475 Toscana Caprese – 18. veebruar 1564 Rooma) oli itaalia maalikunstnik, skulptor, luuletaja ja arhitekt.

Michelangelo Buonarroti sündis Firenze Vabariigis Arezzo lähedal Capreses^[1], mis on tänapäeval tema järgi nimetatud Caprese Michelangeloks ja kus asub tema majamuuseum.

Michelangelo perekond, Buonarrotid, väitis end põlvnevat Matilde di Canossast. See väide on tõestamata, kuid Michelangelo ise uskus seda.^[2] Mitu varasemat põlvkonda olid pidanud väikest panka, aga Michelangelo isa Ludovico di Leonardo di Buonarrotto Simoni läks pankrotti ja töötas pärast seda riigiametnikuna.^[3] Michelangelo sünni ajal oli isa Caprese magistraat ja ühtlasi Chiusi podestà. Tema ema nimi oli Francesca di Neri del Miniato di Siena.^[4]

Michelangelo polnud aastanegi, kui tema pere kolis Firenzesse. Seal veetis Michelangelo oma esimesed eluaastad. 1481 suri tema ema pärast pikka haigust. Seejärel saatis isa ta elama Settignanosse, kus isale kuulus marmorimurd, ühe kiviraiduri ja tema pere juurde.^[4] Seal õppis Michelangelo kasutama ka meislit ja haamrit.^[1]

Isa saatis Michelangelo õppima Firenzesse Francesco di Urbino juurde, aga poiss ei hoolinud koolist, selle asemel eelistas ta kirikutes maale maha joonistada ja liikuda kunstnike seltskonnas.^[5] 13-aastaselt sai temast Domenico Ghirlandaio õpipoiss.^[6] Juba aasta hiljem keelitas isa Ghirlandaiot maksma Michelangelole sama palju palka kui kunstnikule – see oli tollal väga ebaharilik.^[7] 1489 palus Firenze valitseja Lorenzo de' Medici Ghirlandaiot kaks oma parimat õpilast tema juurde saata ning Ghirlandaio valis Michelangelo ja Francesco Granacci.^[8]

1490–92 õppis Michelangelo uusplatonistlikus humanistlikus akadeemias, mille Medicid olid asutanud. Ta õppis seal skulptuuri Bertoldo di Giovanni käe all. Akadeemias õpetasid tolle aja kõige väljapaistvamad filosoofid ja õpetlased, sealhulgas Marsilio Ficino, Giovanni Pico della Mirandola ja Poliziano.^[9] Firenze humanism kujundas Michelangelo huvi antiigi vastu ja õpilasena kopeeris ta antiikkujusid^[10].

Kui Michelangelo oli 17 aastat vana, läks ta kirikus freskode mahajoonistamise ajal tülli tema kõrval sedasama teinud Pietro Torrigianoga. Torrigiano virutas talle vastu nina, nii et see murdus. Kõigil portreedel Michelangelost on väändunud nina märgatav.^[11]

Michelangelo erilist kohta kunstnike seas näitab see, et ta oli esimene lääne kunstnik, kellest juba tema eluajal avaldati elulugu – ja isegi kaks elulugu. Ühe neist kirjutas Giorgio Vasari, kes nimetas teda kogu renessansikunsti saavutuste tipuks. Seda vaatepunkti järgiti kunstiajaloos sajandeid. Eluajal nimetati teda Jumalikuks (Il Divino). Teise eluloo avaldas tema õpilane Ascanio Condivi, kes oli ise kunstnikuna keskpärane ja keda tänapäeval tuntaksegi põhiliselt Michelangelo elulookirjutajana.

Eraelus oli Michelangelo mõõdukas. Ta ütles Condivile: "Ükskõik kui rikas ma ka ei ole olnud, olen ma alati elanud kui vaene mees." Condivi jutu järgi oli Michelangelo söögi ja joogi suhtes ükskõikne, süües rohkem vajadusest kui naudingu pärast. Condivi ütles ka, et Michelangelo magas sageli, riided seljas ja saapad jalas.^[12] Loomuselt oli ta üksildane ja melanhoolne inimene, kellel oli veidriku maine, sest ta tõmbus inimeste seltskonnast tagasi.^[13]

Michelangelo kuulus nende väheste geeniuste hulka, kellel õnnestus muuta antiikkunsti olemus oma kaasajale lähedaseks. Tema looming, milles kajastuvad antiigi ideed ja vormid, moodustab renessansskunsti tipu. Keha ja ruumi dünaamilise käsitlusega rajas ta tee barokki.^[10]

Kui Michelangelo projekteeris Rooma Peetri kiriku, siis lõi ta tervikliku kompositsiooniga tsentraalehitise: tegi keskkupli kõrgemaks ja avaramaks ning suurendas sellega kupli ruumimõju^[10]. Kapitooliumi väljaku kavandamisel mõjutasid teda vanarooma väljakud^[10]. 1537 ehitas ta alussamba Marcus Aureliust kujutavale skulptuurile, mis seisab Roomas Kapitooliumil ja on ainus antiikajast säilinud ratsanikukuju^[14].

Firenzes asuvas "Kentauride lahingu" reljeefis on tuntav vanarooma sarkofaagikunsti mõju. Vatikanis asuva Sixtuse kabeli laemaalil ja ümarmaalil "Püha perekond", mis asub Firenzes, on Michelangelo paljudes variatsioonides kujutanud üht oma lemmikteemat: jõulist noorukit. Tema Dionysose, Taaveti ja madonnade kujutistes on märgata antiigi ideaale.^[10]

Michelangelo on skulptuuris kujutanud Dionysost^[15], kentaure^[16], Marsyast^[17] ja sibülle^[18].

Michelangelo esindab äärmuslikul viisil kõrgrenessansile tüüpilist usku kunsti väärtuste ja kunstniku erilisusesse. Michelangelo ise ja tema arvukad imetlejad olid veendunud, et loominguvõime on Jumala kingitus kunstnikule, kellel seetõttu on erilised õigused, aga ka kohustused. Geniaalsus pole sellepärast õnn, vaid pigem raske, isegi piinav koorem. Michelangelo piiritu usk oma kutsumusse ja loomingusse viis tihti vaidluste ja konfliktideni paavstidega, kes olid tema kunsti peamised tellijad. See muutis Michelangelo elukäigu väga erinevaks näiteks Raffaeli omast, kes oma rahuliku ja harmoonilise loomingu najal võis nautida edu ja kuulsust.

Paljud kunstnikud püüdsid oma loomingus Michelangelo kiretut ja isikupärast stiili järele aimata. Niimoodi sai alguse manerism, mis oli pärast kõrgrenessanssi järgmine suur kunstivool.

• 
  Bacchus
• 
  1534, Palazzo Vecchio, Firenze
• 
  Ingel
• 
  Brugge madonna
• 
  Leda
• 
  Rondanini Pietà, 1564, Milano
• 
• 
  "Surev ori". Louvre
• 
  "Ülestõusnud ori"
• 
  "Ristiltvõtmine"
• 
  Ganymedes, 1532. aastal loodud originaali koopia, Windsori loss
• 
  "Trepimadonna"

• "Pietà"
• "Aadama loomine"

• Clément, Charles (1892). Michelangelo. Harvard University, Digitized 25 June 2007: S. Low, Marston, Searle, & Rivington, ltd.: London.
• Condivi, Ascanio; Alice Sedgewick (1553). The Life of Michelangelo. Pennsylvania State University Press. ISBN 0-271-01853-4.
• Liebert, Robert (1983). Michelangelo: A Psychoanalytic Study of his Life and Images. New Haven and London: Yale University Press. ISBN 0-300-02793-1.
• Tolnay, Charles (1947). The Youth of Michelangelo. Princeton, NJ: Princeton University Press.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Michelangelo