Jaan Junkur VR I/3 (12. veebruar (vkj)/ 24. veebruar 1887 Helme kihelkond, Viljandimaa – 27. jaanuar 1942 Sevurallagi vangilaager, Sverdlovski oblast) oli Eesti sõjaväelane (kolonel).

Sündis talupidaja Jaan Junkru peres. Teenis tsaariarmees ning lõpetas Vilno sõjakooli. Teenis ohvitserina Tartus aastail 1912–1914.^[1]

Osales sõjas 271. Krasnoje Selo polgu koosseisus. 1915. aasta jaanuaris sai haavata, sama aasta kevadel langes sakslaste kätte vangi.

Eesti sõjaväes teenis ta aastail 1918–1940. Võitles Vabadussõjas. Astus Eesti sõjaväkke 1918. aasta detsembri alguses. Oli 6. jalaväepolgus algul roodu-, hiljem pataljoniülem. 10. mail 1919 määrati ta kindralstaabi vanemaks käskudetäitjaks ohvitseriks. Juunis 1919 määrati sideohvitseriks Leedusse, sama aasta novembris Poolasse. 15. jaanuaril 1924 sai Eesti sõjaväeatašee Pariisis.

1929. aastal määrati kaitsevägede staabi käskudetäitjaks ohvitseriks ja 1931. aasta oktoobrist 10. jalaväepataljoni ülemaks. 7. septembrist 1934 määrati Vahipataljoni ülemaks ja ühtlasi ka Tallinna garnisoni komandandiks. Aastail 1939–1940 oli ta Harju Sõjaväeringkonna ülem.^[1]

Sõjaväest saadeti Junkur erru 17. augustil 1940, mille järel asus tööle Eesti NSV Töö Rahvakomissariaadis tõlgina.

Küüditati 14. juunil 1941 Nõmmelt koos abikaasa Lindaga. Viidi Sevurallagi Sosva laagrijaoskonda, kus toodi 25. novembril 1941 raskesti haigena laagrihaiglasse. Suri kaks päeva hiljem. Pärast surma, 28. veebruaril 1942, mõistis erinõupidamine ta surma.^[1]

• Ohvitseride andmekogu
• Eesti kommunismiohvrid 1940–1991