Viljandi komtuurkond oli mõõgavendade ordu ja hiljem Liivi ordu valitsusüksus (saksa keeles Gebiet).

Viljandi komtuurkonna põhialadel asus muinasajal Sakala maakond, mille olulisimaks keskuseks oli tõenäoliselt samuti Viljandi. 1217. aastal võtsid ristisõdijad Viljandi linnuse ja Sakala enda kontrolli alla ja võimalik, et ametisse seati ka esimene orduametnik, kelleks küll tõenäoliselt oli foogt. Pärast 1223. aastat, mil Viljandi oli ajutiselt eestlaste kätte tagasi langenud ja ristisõdijate poolt taas ka vallutatud, asuti sinna rajama kivilinnust, millest sai üks võimsamaid ordulinnuseid Baltikumis. Sellest sai peagi Viljandi komtuurkonna, mis loodi hiljemalt 1234. aastal, keskus. Esialgu koosnes komtuurkond ilmselt endistest Sakala muinasmaakonna aladest ning Nurmekunna ja Alempoisi osadest. Selle toonaseid piire on raske määratleda, sest pole täpselt teada, millal loodi sellega piirnevad Pärnu komtuurkond ja Paide ning Karksi ja Põltsamaa foogtkonnad.

14. sajandi keskpaigaks, ajaks pärast Põhja-Eesti (Eestimaa hertsogkonna) liitmist ordualadega, oli Liivi ordu valitsemissüsteem üldiselt välja kujunenud. Alates sellest perioodist saab üldjoontes määratleda ka Viljandi komtuurkonna piirid, mis hõlmasid lõviosa endisest Sakalast, välja arvatud selle läänerannik, mis kuulus Pärnu komtuurkonda, ja lõunapoolsemad alad, mis olid Karksi foogtkonna valduses. Komtuurkonda kuulusid ka Nurmekunna ja Alempoisi lõunapoolsemad alad, samas kui nende põhjapoolsemad alad kuulusid Järva foogtkonda. Võrtsjärvest põhja ja ida poole jäävad alad kuulusid aga Põltsamaa foogtkonda ja Kursi komtuurkonda. Selline jaotus püsis kuni 15. sajandi lõpuni, kui ordusiseste reformide käigus Põltsamaa foogtkond 1480. aastal likvideeriti ning selle valdused Viljandi komtuurkonnaga liideti. Nii ulatus see kuni Peipsi järveni ning sai pindalalt üheks suuremaks orduvalduseks Liivimaal.

Komtuurkonda valitses komtuur, kelle käes oli kõrgeim sõjaline, haldus- ja kohtuvõim. Et Viljandi komtuurkond oli ordu olulisimaid ja jõukamaid valduseid, siis on teada ka küllaltki suur hulk madalamaid ametikandjaid, näiteks on 16. sajandist teada ilmselt kõik toona ametis olnud linnusekomtuurid (Hauskomturid). Lisaks neile on teada ka kumpaneid ehk moonamuretsejaid, jahumeistreid, kassahoidjaid (Kämmerer), seegimeistreid (Spitalmeister), linnusemarssaleid ja üks peamees.

Halduslikult oli komtuurkond jagatud ordu- ja vasallimõisate vahel, mis tegelesid maksukogumise ja kohaliku kohtumõistmisega. Kiriklikult kuulus komtuurkond Tartu piiskopi diötseesi ja jagunes, nagu muudki Vana-Liivimaa alad, kihelkondade vahel, mille piirid ei pruukinud aga kattuda poliitilistega.

1470. aastal, kui ordumeister Johann Wolthus von Herse püüdis ordus läbi viia radikaalset sisereformi, viis ta ordumeistri residentsi Viljandisse, sest erinevalt Riiast asus see orduvalduste keskel ning seal oli ka tugevaim ordulinnus. Ta liitis Viljandi võimkonda ka Põltsamaa ja Järva foogtkonnad. Kuid tema kukutamise järel, 1471. aastal, viidi ordukeskus Riiga tagasi ja komtuurkond taastati.

Komtuurkonna idapoolsed alad langesid venelaste kätte juba 1558. aastal. Selle tuumikalad jäid siiski kuni 1560. aastani puutumata. 1559. aasta sügisel sai viimasest Viljandi komtuurist Gotthard Kettlerist viimane Liivi ordu maameister. Endine ordumeister ja samuti kunagine Viljandi komtuur Wilhelm Fürstenberg sai Viljandi komtuurkonna endale aga elatismaaks, mille üle anti talle eluaegne võim. Kuid juba järgmise aasta suvel tungisid Viljandi alla suured Vene väed ja asusid seda piirama. Fürstenberg suutis ordulinnust küll kaitsta, kuid selles puhkenud palgasõdurite mässu tõttu oli ta siiski sunnitud 22. augustil alistuma. Pärast Viljandi langemist omasid venelased võimu tegelikult kogu komtuurkonna üle ja nii selle eksistents lõppeski.

• Viljandi foogt
• Viljandi foogtkond
• Viljandi komtuur
• Viljandi komtuurkonna ametnike loend
• Viljandi ordulinnus
• Põltsamaa foogt