See artikkel räägib 1920. aastal toimunud lahingust; Teise Põhjasõja lahingu kohta vaata artiklist Varssavi lahing (1656) ning Põhjasõja lahingu kohta artiklist Varssavi lahing (1705)

Varssavi lahing
Osa Nõukogude-Poola sõjast
Punaarmee pealetung Varssavile 1920. aastal
Toimumisaeg	13.–25. august 1920
Toimumiskoht	Kesk- ja Ida-Euroopa
Tulemus	Poola võit
Osalised
Vene NFSV II Rzeczpospolita

Varssavi lahing (poola keeles Bitwa Warszawska) oli 13.–25. augustil 1920. aastal Nõukogude-Poola sõja käigus peetud lahing Poola pealinna Varssavi lähistel, milles Poola Vabariigi sõjavägi Józef Piłsudski juhtimisel peatas Mihhail Tuhhatševski juhitud Punaarmee pealetungi läände, kindlustades Poola riikliku iseseisvuse, mis oli pärast 123-aastast katkestust taastatud 1918. aastal.

Eri hinnangute kohaselt osales Poola poolel 113 000–123 000 ja 2 eskadrilli lennuväge ning Nõukogude poolel 104 000–114 000 võitlejat. Hiljem on ajaloolased pidanud seda oluliseks tähiseks maailma ajaloos, kuna Varssavi lahing oli esimene silmapaistev märk sellest, et Nõukogude ideoloogias algselt kavandatud maailmarevolutsioon ning sotsialistliku riigikorra kiire levitamine kõikidesse riikidesse ei õnnestu.

1920. aasta juulikuu lõpuks hõivasid Nõukogude väed kogu Valgevene ning viisid üle sõjategevuse Poola territooriumile. 12. juulil sõlmiti rahuleping Leedu ja Nõukogude Venemaa vahel, millega Vene SFNV tunnustas Leedu Vabariigi iseseisvust. Leedu sai Vilniuse linna ja nn Suur-Leedu territooriumi, mille idapiir kulges ligikaudu sada kilomeetrit kaugemal kui praegu (ka Valgevene alad Grodno, Lida ja Vileika piirkonnas).

10. juulil teatas ebasoodsas sõjalises olukorras Poola, et on nõus väljapakutud piiriga Curzoni liinil. Järgmisel päeval saatis Suurbritannia välisminister George Nathaniel Curzon Vene SFNV-le noodi nõudega peatada Punaarmee pealetung ning sõlmida Poolaga vaherahu. 16. juulil kuulas VK(b)P KK pleenum Punaarmee juhtkonna hinnangud kujunenud olukorrale ning lähtudes nende optimistlikust hinnangust, mis andis lootust võiduks Poola vägede üle, keeldus Curzoni ettepanekust. Punaarmee jätkuvat pealetungi Poolale juhtis Punaarmee Läänerinde juhataja Mihhail Tuhhatševski suunaga Varssavile, seda toetas Aleksandr Jegorovi juhitav Looderinne suunaga Lvivile.

Leedulased vallutasid 19. juulil Sejny ja 30. juulil Suwałki, 22. juulil vallutas Punaarmee Grodno ja suundusid edasi Varssavi poole, 29. juulil hõivas lõuna pool asuva Augustówi. Poola väed taganesid Łomża suunas.

Punaarmee edenes Varssavi suunas peaaegu takistamatult, Semjon Budjonnõi 1. ratsaarmee murdis Poola kaitseliinidest, Valgevenest edenema hakanud väed Tuhhatševski juhtimisel hõivasid 19. juulil Grodno, 28. juulil Białystoki. Edukalt alanud pealetungi kavatses Nõukogude Läänerinde juhataja Tuhhatševski jätkata Poola pealinna Varssavi suunas ning kaasata selleks Punaarmee ülemjuhataja Sergei Kamenevi nõusolekul ka Läänerinde koosseisust 12. armee ja Semjon Budjonnõi 1. ratsaarmee. Nõukogude juhtkonnas toimunud eriarvamuste tulemusel suunati Budjonnõi Lvivi peale ja ta loobus Varssavi pealetungisuunast.

Augustis suutis Józef Piłsudski Poola vägede ülemjuhatajana oma jõud koondada Bugi jõe-Bresti liinile, kuid ei suutnud pealetungi peatada ning Poola väed olid sunnitud taanduma Visla taha.

16. augustil viisid Poola keskrinde väed läbi pealetungioperatsiooni Läänerinde tiiva ning tagala suunas ning 12.–25. augustini sundisid poolakad Varssavi lahinguga Nõukogude Vene väed taganema ning Punaarmee purustati. Punaarmee taganes nädala jooksul Lipski–Brest-Litovski liinile; osa Läänerinde (4. armee, 2. ratsaväekorpuse ja 15. armee, 4. jalaväediviisi osad) jäid aga piiramisrõngasse ning taganesid Ida-Preisimaale, kus nad interneeriti.

21. augustiks kaotas Punaarmee igasuguse võitlusvõime ja 31. augustiks olid nad peaaegu kõikjal löödud taganema või võetud vangi.