VI Riigikoguks on nimetatud 1938. aastal valitud I Riigivolikogu ja kujundatud I Riiginõukogu koos. Koosseis sai sellise nimetuse alles pärast Eesti Vabariigi taastamist 1991. aastal.

Algselt pidi VI Riigikogu olema parlament, mille valimine oli määratud 29. ja 30. aprillile 1934. 19. märtsil 1934 dekreedina antud seadusega lükati Riigikogu VI koosseisu valimine kogu riigis kaitseseisukorra kehtimise lõpuni edasi ja jäi viimaks toimumata, kuna kaitseseisukorda pikendati regulaarselt ja hiljem võeti vastu uus põhiseadus. Dekreedi aluseks oli 1934. aasta põhiseaduse §§ 26 ja 60.

Seaduse seletuskirjas on öeldud:

"On selge, et vabadussõjalaste poolt algatatud terroristlikuile valimiseelseile meetodeile oleks teised erakonnad pidanud valimisvõitluses astuma vastu. Kokkupõrked oleksid olnud paratamatud ning nad oleksid võinud areneda vägivallategudeni. Riigivanem ühes vabariigi valitsusega kannab põhiseaduse käsul (par. 60) hoolt riigi sisemise julgeoleku eest. See osutuks praegusel momendil võimatuks, kui poliitiliselt laostunud rahvahulkades lubatakse poliitiline kihutustöö ja ühes sellega senise ässitustöö jätkamine... Paratamatult valimised seesuguses õhkkonnas oleks toimunud suurel määral valimissaladuse ja valimisvabaduse rikkumise tähe all ja valimise tulemused ei oleks peegeldanud hääleõiguslike kodanikkude vaba tahet^[1]."

V Riigikogu jäi kuni 1937. aasta lõpuni ametisse, kuna tema volituste lõpetamiseks ilma uusi valimisi korraldamata puudus seaduslik alus.

31. jaanuaril 1934 määras Kohtu- ja siseminister Riigivanema ja Riigikogu valimiste ringkonnakomiteed järgmises koosseisus (RT 1934, 10, 71):

• Tallinna ringkonnakomitee: juhataja Anton Uesson, juhataja asetäitja Karl Virma, liikmed Vladimir Smetanin, Theodor Käärik ja Karl Hendrikson.
• Harju-Järva ringkonnakomitee: juhataja Johan Reinthal, juhataja asetäitja Gerhard Perli, liikmed Konstantin Lepp, Andres Loorits ja Johan Tähe.
• Lääne-Saare ringkonnakomitee: juhataja Hans Alver, juhataja asetäitja Aleksander Allik (kuni 15. märtsini 1934, seejärel Aleksander Lepik – RT 1934, 25, 191), liikmed Anton Üksti, Martin Riiman ja August Viital.
• Tartu ringkonnakomitee: juhataja Karl Luik, juhataja asetäitja August Mõru, liikmed Artur-Tõeleid Kliimann, Johan Kuusik ja Osvald Paju.
• Viljandi-Pärnu ringkonnakomitee: juhataja August Maramaa, juhataja asetäitja Eduard August (kuni 15. märtsini 1934, seejärel Rudolf Schmidt – RT 1934, 25, 192), liikmed Kristjan Rumvoldt, Jaan Jaaska ja Mihkel Varrik.
• Viru ringkonnakomitee: juhataja Heinrich Avikson, juhataja asetäitja Jaan Luts, liikmed Jaan Haho, Johannes Kadaja ja Rudolf Hammer.
• Võru-Valga-Petseri ringkonnakomitee: juhataja Frits Suit, juhataja asetäitja August Ruusmann, liikmed Johan Koemets, Johannes Perk ja Johann Melts.

582 "kolmikus" seati üles kokku 1746 kandidaati. Vapsid seadsid üles 96, ühinenud põllumehed 95, sotsialistid 83, keskerakond 81, põllumeestekogud 72, majandusliit 37, pahempoolsed töölised 35, rahvakiriku liit 31, sakslased 29 ja venelased 23 kolmikut^[2]. Riigivanema kandidaatidest kandideerisid VI Riigikogusse Konstantin Päts Pärnumaal ja August Rei Tallinnas. Vabariigi Valitsuse liikmetest kandideeris veel ainult Nikolai Kann. Vaimulikke oli üles seatud rohkem kui kunagi varem, kuid hajutatuna eri nimekirjades. Keskerakonna 23 V Riigikogu liikmest kandideeris samas nimekirjas ainult 11. Eesti sotsialistide juht Mihkel Martna ei kandideerinud^[3].

• s:Riigivanema ja Riigikogu valimiste edasilükkamise dekreet

Riigikogu

I Riigikogu • II Riigikogu • III Riigikogu • IV Riigikogu • V Riigikogu • VI Riigikogu • VII Riigikogu • VIII Riigikogu • IX Riigikogu • X Riigikogu • XI Riigikogu • XII Riigikogu • XIII Riigikogu • XIV Riigikogu • XV Riigikogu