Võnnu muinaslinnus oli kuni 13. sajandini tänapäeva Lätis Cēsise linna territooriumil Riekstukalnsi mäel asunud linnus.

Riekstukalnsi linnamägi paikneb linna pargis Võnnu ordulinnuse varemete kõrval, on 8–12 m kõrguste järskude nõlvadega ning selle põhja- ja lõunajalamil asusid kuni 19. sajandini tiigid, millest on säilinud vaid põhjapoolne tiik. Linnamägi on suhteliselt väike ja ka Henriku Liivimaa kroonikas nimetatakse seda Liivimaa väikseimaks linnuseks.^[1]

Arheoloogilistel väljakaevamistel on kindlaks tehtud 2,5 m paksuse kultuurikihi, kolme erineva asustusperioodi ning kahe idanõlval asunud terrassi ja sissekäigu olemasolu.^[2] Mäe jalamilt on leitud 1.–6. sajandisse dateeritavat soome-ugri keraamikat.^[3] Latgalid on piirkonnas elanud hiljemalt alates 9. sajandist. Varaseimad andmed võndlaste kohalolekust Cēsise piirkonnas dateeritakse 11. sajandi lõppu.^[4]

Henriku Liivimaa kroonika järgi kuulus linnus 13. sajandi alguses võndlastele. Pärast nende ristimist võttis hiljemalt 1207. aasta sügisel linnuse oma kontrolli alla Mõõgavendade ordu eesotsas orduvend Bertoldiga. Pärast Võnnu ordulinnuse rajamist 1210. ja 1218. aasta vahel asusid mõõgavennad sinna ümber ja muinaslinnus jäi jälle võndlaste kätte.^[5] Kroonika järgi kaitsesid võndlased koos orduvendadega linnust eestlaste väe vastu 1210. aastal^[6] ja Novgorodi vürsti Vsevolod Mstislavitši väe vastu 1218. aastal^[7]. 1221. aasta Novgorodi ja Pihkva vägede Võnnut läbinud sõjakäigu ajal muinaslinnust enam ordulinnuse kõrval ei mainita.^[8]

• Liivimaa ristisõda

• Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
• Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
• Riekstu jeb Naudas kalns - pilskalns, Latvijas Piļu un muižu asociācija
• Riekstu kalns, Cēsu Kultūras un Tūrisma Centrs