Seldžukkide riik oli seldžukkide dünastia valitsetud riik Lähis-Idas ja Kesk-Aasias aastatel 1037–1194.

Seldžukkide koda oli osa oguusi turkidest, kes asusid islamimaailma äärel (Kaspia ja Araali merest põhjas) 9. sajandil. 10. sajandil hakkasid nad asuma esivanemate maale Pärsiasse, millest saigi Seldžuki riigi tuumikala.

Seldžukkide riigi ja hilisema impeeriumi rajaja oli Togrulbek, kes valitses seldžukkide riiki aastatel 1038–1063. Togrulbeki juhtimisel, keda Kairos resideerivad Buijidide dünastia valitsejad 1055. aastast tunnistasid sultanina Bagdadis, vallutati Khorāsān, Horezm, Lääne-Iraan, Aserbaidžaan ja Iraak. Togrulbeki surma järel läks valitsemine üle tema vennapojale, Alp Arslanile (1026–1072).

Alp Arslani juhtimisel laiendasid seldžukid valdusi Armeenia ja Gruusia aladel. 1070. aasta sõjakäigus Süüriasse vallutas ta Aleppo ja 1071. aastal saavutasid seldžukkide väed Manzikerti lahingus Bütsantsi üle tähtsa võidu, misjärel hõivati peaaegu kogu Väike-Aasia, Süüria ja Palestiina ja algas piirkonna türgistumine. Levisid türgi keel ja islam.

1077. aastal lõi Rumi sultanaat Suleiman ibn Qutulmishi juhtimisel Seldžuki impeeriumist lahku, pealinnaks sai İznik, hiljem Konya. Sõlmides ajutisi liidulepinguid Bütsantsi keisrite ja troonipretendentidega, õnnestus Suleiman ibn Qutulmishil saavutada kontroll Anatoolia osade üle. Aastal 1078 palus Ida-Rooma keiser Michael VII Doukas Suleimanilt abi võitluses Nikephoros III Botaneiatese, Anatoolia teema komandöri vastu, kes oli troonile pürgimas. Suleiman lõikas Botaneiatese ja tema sõjaväe tee Kütahya ja İzniki vahel, Botaneiates tegi Suleimanile pakkumise liituda mässuga, ta pakkus palju suuremat tasu, kui keiser. Botaneiatesel õnnestuski keisriks saada, vastutasuks abi eest lubas ta Suleimanil hakata valitsema Bosporuse Aasia osa Konstantinoopoli lähedal. Kaks aastat hiljem toetas Suleiman uut mässajat, Nikephoros Melissenost. Melissenos lubas vastutasuks abi eest Suleimanil asutada püsiva baasi Nicaeas. Varsti oli kogu Bitüünia Suleiman ibn Qutulmishi kontrolli all. Aastal 1086 tappis seldžukkide Süüria valitseja Tutush I Suleimani Antakya linnas; Suleimani poeg Kilij Arslan I vangistati. Kui Malik-šahh aastal 1092 suri, vabastati Kilij Arslan ja ta võttis kohe oma isa valitsetud aladel võimu.

Seldžukkide impeerium saavutas oma suurima ulatuse 11. sajandi lõpus, ulatudes Egiptusest Hiinani. Võim kuulus riigis hõimuülikutele, kellele anti valitsemiseks suuri maavaldusi (iktaad). Seldžukkide riik oli suurim Malik-šahhi surma ajal. Seldžukkide vallutustel oli islamimaade ajaloos pöördeline tähendus; suurtel aladel, kus olid seni elanud peamiselt iraanlased, muutusid valdavaks turgi hõimud, mis hakkasid tuginema rangelt sunniitlikule islamile ja bürokraatlikule ametnikkonnale. Seldžukkide tungimine Palestiinasse ja Väike-Aasiasse oli ristisõdade ajendeid.

Seldžukkide impeerium hakkas lagunema pärast 1092. aastal assassiinide poolt Seldžukkide impeeriumi vesiiri Niẓām al-Mulki tapmist ja Alp Arslani poja Malik-šahhi surma 1092. aastal ning tema poegade vahel alanud võimuvõitlust riigi valitsemise eest. Pärast Malik-šahh I surma aastal 1095 jagunes impeerium mitmeks väiksemaks riigiks.

Pärast Malik-šahhi tulid võimule Kilij Arslan I Rumi seldžukkide sultanaadis ja Maliki vend, Tutush I emiiri (1078–1092) ning sultanina (1092–1094) Süüria Damaskuses.

Tutush suri aastal 1095, tema kaks poega Fakhr al-Mulk Radwan ja Duqaq hakkasid vastavalt valitsema Aleppos ja Damaskuses. See killustas Süüriat veelgi; Mosulis oli võimul atabek Kerbogha. Selline lõhestumus Lähis-Idas tegi eurooplaste vallutustee Ristisõdades Jeruusalemmani lihtsaks.

1121. aastal kuulutas seldžukkide sultan Mesud I Gruusiale džihaadi, kuid sai Didgori lahingus Gruusia vägedelt lüüa. 1122. aastal vallutasid Gruusia väed ka Thbilisi, millest sai riigi pealinn.

• Rumi seldžukkide sultanaat (1077–1307)
• Seldžukid
• Bütsantsi ajalugu#Seldžukid
• Abbassiidide kalifaat
• Esimene ristisõda (1096–1099)
• Teine ristisõda (1147–1149)
• Kiliikia Armeenia kuningriik
• Jeruusalemma kuningriik