Oskar Emil Carlblom (16. veebruar/28. veebruar 1829 Brenti, Härgmäe kihelkond – 15. veebruar/28. veebruar 1902 Tartu) oli Eesti vaimulik.

Õppis aastatel 1839–1847 Cēsise lähedal asuvas Berzaune asutuses (Anst. Birkenruh b. Wenden). Tartu ülikoolis õppis ta aastatel 1848–1850 filoloogiat ning aastatel 1850–1852 ja 1854–1855 usuteadust. Prooviaastal oli ta aastal 1855 Härgmäe koguduses Theodor Georg Sielmanni ja Valmiera koguduses Carl Ferdinand Maximilian Anton Walteri juures. Täiendas ennast seejärel Erlangeni, Tübingeni ja Heidelbergi ülikoolides. Ordineeriti 19. oktoobril/31. oktoobril 1858 Alūksnes õpetajaks.

Oli aastatel 1858–1860 Cēsise ja Valga praostkonna vikaarõpetaja. Aastatel 1860–1865 oli ta Pöide Maarja koguduse õpetaja. Aastatel 1865–1871 oli ta Tarvastu Peetri koguduse adjunktõpetaja. Aastatel 1871–1892 oli ta Tahkuranna koguduse ja Häädemeeste Miikaeli koguduse õpetaja. Kuna ta viis läbi kiriklikke talitusi rekonvertiitidele (õigeusus pettunutele), siis saadeti ta balti kubermangudest välja. Elas seejärel aastatel 1892–1899 Krustpilsis (Daugavpilsi kreisis), hiljem Tartus, kus ta ka suri^[1].

Tema vanaisa Gustav Carlblom ja vanavanaisa Jonas Laurentii Carlblom olid Noarootsi Püha Katariina koguduse õpetaja, teine vanavanaisa Joachim Heinrich Dahl oli Kullamaa Püha Johannese koguduse õpetaja, vanavanavanaisa Andreas Hollming oli Vormsi Püha Olavi koguduse õpetaja, vanaonu Johannes Carlblom vanem oli Tõstamaa Maarja koguduse õpetaja. Tema isa Paul Carlblom oli Tarvastu Peetri koguduse õpetaja, onu Peter Carlblom oli Risti koguduse õpetaja, onu Friedrich Carlblom oli Viljandi Pauluse koguduse õpetaja, onu Johannes Carlblom oli Noarootsi Püha Katariina koguduse õpetaja. Onupoeg (Peteri) Wilhelm Gustav Johann Carlblom oli Alatskivi ja Kodavere Mihkli koguduse õpetaja.