Mihhail Bulgakov
Mihhail Bulgakov 1930. aastatel
Sünninimi	Mihhail Afanasjevitš Bulgakov Михаил Афанасьевич Булгаков
Sünniaeg	15. mai 1891 Kiiev, Venemaa Keisririik (praegu Ukraina)
Surmaaeg	10. märts 1940 (48-aastaselt) Moskva, Nõukogude Liit (praegu Venemaa)
Rahvus	venelane
Amet	kirjanik
Stiil	satiir
Abikaasad	Tatjana Lappa 1913–1924 (lahutasid) Ljubov Belozerskaja 1924–1932 (lahutasid) Jelena Shilovskaja 1932–1940 (mehe surmani)

Mihhail Afanasjevitš Bulgakov (vene keeles Михаил Афанасьевич Булгаков; 15. mai (vkj 3. mai) 1891 Kiiev – 10. märts 1940 Moskva) oli vene kirjanik. Tema kuulsaim teos on romaan "Meister ja Margarita", mida peetakse üheks 20. sajandi tähtteoseks.

Mihhail Bulgakov sündis 15. mail 1891 Kiievis, mis tollal kuulus Venemaa koosseisu. Bulgakovite peres oli seitse last. Isa Afanassi Bulgakov töötas õppejõuna ja ema Varvara Mihhailovna oli endine õpetaja. Bulgakovil oli õnnelik lapsepõlv ning juba varases eas hakkas teda huvitama teater. Kodus kirjutas ta näidendeid, mida tema õed-vennad ette mängisid.

1901. aastal astus Bulgakov Kiievi 1. Gümnaasiumisse, kust sai alguse tema huvi vene ja Euroopa kirjanduse vastu. Tema lemmikkirjanikud olid Gogol, Puškin, Dostojevski ja Dickens. Gümnaasiumi õpetajad mõjutasid tugevalt Bulgakovi kirjanduslike eelistuste kujunemist. Pärast isa surma 1907. aastal võttis ema poja hariduse eest vastutamise enda õlule. 1909. aastal lõpetas Bulgakov gümnaasiumi ning astus Kiievi Ülikooli arstiteaduskonda.

1913. aastal abiellus Bulgakov Tatjana Lappaga. Esimese maailmasõja puhkemise järel läks Bulgakov Punase Risti vabatahtlikuna rindele, kus sai raskelt vigastada. Valu leevendamiseks kasutas Bulgakov morfiini, millest jäi sõltuvusse. 1918. aastal lõpetas ta morfiini tarbimise ning ei kasutanud seda enam kunagi. 1926. aastal avaldatud raamat "Morfium" kirjeldab kirjaniku elu sel ajaperioodil.

1916. aastal lõpetas Bulgakov Kiievi Ülikooli ning asus arstina tööle Smolenski kubermangus. Sellest perioodist räägib Bulgakovi raamat "Noore arsti märkmed". 1918. aastal pöördus ta tagasi Kiievisse ning avas erapraksise. Kiievis olles sai Bulgakov osa ka Venemaa kodusõjast ning elas läbi mitu riigipööret.

1919. aasta veebruaris mobiliseeriti Bulgakov Ukraina Rahvavabariigi armeesse. Hiljem mobiliseeriti ta vene valgete armeesse, kus ta teenis sõjaväearstina. Ta saadeti Põhja-Kaukaasiasse, kus ta haigestus tüüfusse. See oleks Bulgakovilt peaaegu elu võtnud.

Pärast haigust hülgas Bulgakov arstiameti ning hakkas tõsisemalt kirjutamisega tegelema. 1919. aastal avaldati Bulgakovi esimene raamat – följetonide almanahh. 1919. aasta lõpus kolis Bulgakov Vladikavkazi, kus jõudsid lavale tema kaks esimest näidendit "Enesekaitse" ja "Turbinite päevad", mis olid väga menukad.

Õige pea suundus Bulgakov Moskvasse plaaniga sinna igaveseks jääda. Pealinnas oli raske tööd leida, kuid viimaks õnnestus tal saada kirjandussektsiooni sekretäriks. 1921. aastal asus Bulgakov koos naisega elama Patriarhi tiikide ja Majakovskaja metroopeatuse lähedale. Elatise teenimiseks kirjutas ta ajalehtedele följetone. Almanahhi "Nedra" tarbeks kirjutas ta kolm jutustust: "Diaboliaad", "Saatuslikud munad" ja "Koera süda". Nendes jutustustes on kasutatud nii lõikavat satiiri kui ka ulmeelemente, et kirjeldada teadusavastuste vääriti kasutamise ohte. Nendes kirjutistes võib juba märgata Bulgakovi satiirile iseloomulikke jooni: osav fantaasia ja realismi kombineerimine, grotesksete olukordade kirjeldamine ning oluliste eetiliste küsimuste käsitlemine. Oma kõige kuulsamas romaanis kasutab Bulgakov neid vahendeid veelgi enam.

1925. aastal lahutas Bulgakov oma esimese abielu ning abiellus Ljubov Belozerskajaga.

Aastatel 1922–1926 kirjutas Bulgakov mitu näidendit, mida lavale ei lubatud. Sõjakoledustest rääkiva "Põgenemise" keelas Jossif Stalin, sest kunstinõukogu hinnangul ilustas näidend emigratsiooni ja valgekaartlust.

Kui üks Moskva teatrijuht Bulgakovit kritiseeris, astus Stalin aga kirjaniku kaitseks välja, öeldes, et nii andekat kirjanikku nagu Bulgakov ei saa suruda poliitiliste parteide raamidesse. Stalin võimaldas Bulgakovile teatrites tööd ning tema 1926. aastal esietendunud "Turbinite päevad" oli Stalini suur lemmik. Väidetavalt käis ta seda lavastust vaatamas 15 korda.

Kolme järgmise näidendi lavaletoomine aga keelati taas ning XVII sajandi Pariisist rääkiv "Molière" sai hävitavate hinnangute osaliseks. 1929. aastal sai Bulgakovi kirjanduslik karjäär suure löögi, sest valitsuse tsensorid keelasid tema teoste avaldamise. Meeleheitel Bulgakov kirjutas kõigepealt isikliku kirja Stalinile ja siis Nõukogude valitsusele. Ta soovis saada luba emigreerumiseks, kui Nõukogude Liit talle kirjanikuna rakendust ei leia. Stalin helistas Bulgakovile ning küsis, kas mees soovib tõesti Nõukogude Liidust lahkuda. Bulgakov vastas, et vene kirjanik ei saa elada väljaspool oma kodumaad. Stalin andis talle teatris töötamise loa ning hiljem tõi Bulgakov lavale Nikolai Gogoli "Surnud hinged".

1932. aastal abiellus Bulgakov Jelena Šilovskajaga, kes inspireeris kirjanikku kujundama Margarita tegelaskuju romaanis "Meister ja Margarita". Elu lõpuaastatel kirjutas Bulgakov näidendeid ja jutte ning tõlkis novelle ja libretosid. Paljusid neist teostest ei avaldatud. Samuti jäid tema lauasahtlisse Nõukogude süsteemi naeruvääristavad kirjutised.

1930. aastate teisel poolel asus Bulgakov tööle Moskva Suures Teatris libretisti ja konsultandina. Kuid ta lahkus sealt, kui mõistis, et seal pole tal lootust oma teoseid lavale tuua. Stalini poolehoid kaitses Bulgakovit arreteerimise eest, kuid sellest hoolimata ei saanud ta oma teoseid avaldada. Kui tema viimane, Stalinit positiivses valguses näitav näidend "Batum" enne proovide algust keelati, palus Bulgakov luba riigist lahkumiseks. Seda talle aga ei antud.

Bulgakovi viimased eluaastad olid muserdavad. Mehe tervis oli halb ja meeleolu kõikuv. Tuli ette nii helgemaid hetki, mil kirjanik uskus, et tema meistriteose avaldamine on siiski võimalik, kui ka depressioonipuhanguid. 15. juunil, kui teose "Meister ja Margarita" käsikiri oli peaaegu valmis, kirjutas Bulgakov abikaasale:

"Minu ees on 327 lehekülge käsikirja (umbes 22 peatükki). Kõige olulisem osa – toimetamine – on aga alles ees ja see saab raske olema. Ma pean kõigile pisiasjadele tähelepanu pöörama. Võib-olla isegi mõne osa ümber kirjutama..."Mis on selle tulevik?" küsid sa. Ma ei tea. Võimalik, et sa säilitad käsikirja ühes neist sahtlitest, kus minu "tapetud" näidendid juba ootavad. Ja mõnikord on see käsikiri su mõtetes. Kuid samas, ega sa tulevikku ette oska näha. Mina olen raamatule oma hinnangu juba andnud ja ma arvan, et see tõesti väärib sahtlipimedusse peitmist..." ^[1]

1939. aastal luges Bulgakov raamatu "Meister ja Margarita" käsikirja oma lähedastele sõpradele ette. 30 aastat hiljem meenutas Jelena Bulgakova: "Kui ta lugemise lõpetas, ütles ta: "Homme viin käsikirja siis kirjastusele!", mille peale kõik vaikisid." Oma päevikus kirjutas Jelena, et kirjanduskomitee juht püüdis kartlikult seletada, et romaani avaldamisel oleksid kohutavad tagajärjed.

10. märtsil 1940 suri Bulgakov neeruhaiguse tõttu, millesse oli surnud ka ta isa. Juba nooruses oli Bulgakov oma surma põhjust ette näinud.

Mihhail Bulgakov on maetud Novodevitšje kalmistule Moskvas.

 Pikemalt artiklis Meister ja Margarita

Bulgakov alustas romaani "Meister ja Margarita" kirjutamist 1928. aastal. Teose avaldas tema lesk 1966. aastal, 26 aastat pärast Bulgakovi surma. Raamatu avaldamisele järgnes Bulgakovi loomingu rahvusvaheline tunnustamine. Raamat tõi vene keelde mitu väljendit ja käibefraase, millest tuntuim on ütlus "käsikirjad ei põle". Meistri hävinud käsikiri mängib romaanis olulist rolli. Ka Bulgakov põletas romaani mustandi ning oli sunnitud teose mälu järgi ümber kirjutama.

Romaanis kritiseerib Bulgakov Nõukogude ühiskonda ja kirjandusinstitutsioone. Raamatut hinnatakse selle filosoofiliste alltekstide ja kõrge kunstilise taseme pärast. Romaanis on omavahel seotud kaks ajaperioodi ja tegevusliini: ühelt poolt kaasaegne Moskva ja teiselt poolt Kristuse-aegne Jeruusalemm. Teos mõistab hukka korruptsiooni, ahnuse, kitsarinnalisuse ja Nõukogude Venemaa kõikehaarava paranoia.

• lühiromaan "Saatuslikud munad" ("Роковые яйца", 1924; eesti keeles 1968, 1993, 2004, 2011)
• romaan "Valge kaardivägi" ("Белая гвардия"; tervikuna ilmus 1966, eesti keeles 1987 ja 2005; selle alusel valmis näidend "Turbinite päevad")
• lühiromaan "Koera süda" ("Собачье сердце", 1925; esmakordselt ilmus 1968. aastal ajakirjades Grani (Frankfurt) ja Student (London); Nõukogude Liidus 1987; eesti keeles 1988, 1993, 2004, 2011)
• romaan "Härra de Molière'i elu" (1933, ilmus 1962; eesti keeles 1978)
• romaan "Teatriromaan" ("Театральный роман"; ilmus 1965; eesti keeles 1966 ja 1997)
• romaan "Meister ja Margarita" ("Мастер и Маргарита"; ilmus 1966–1967; eesti keeles 1968 (kärbetega), 1995 (kahes trükis), 2001, 2007, 2010)

• jutustuste tsükkel "Noore arsti märkmed" ("Записки юного врача"; eesti keeles "Noore arsti märkmed. Morfium" 2010)
  • "Käterätik kukega" ("Полотенце с петухом", 1926)
  • "Ristsed pööramisega" ("Крещение поворотом", 1925)
  • "Teraskõri" ("Стальное горло", 1925)
  • "Tuisk" ("Вьюга", 1926)
  • "Egiptuse pimedus" ("Тьма египетская", 1925)
  • "Kadunud silm" ("Пропавший глаз", 1926)
  • "Tähelööve" ("Звездная сыпь", 1926)
  • "Ma tapsin" ("Я убил", 1926; eesti keeles kogumikus "Jutustused. Batum" 2003)
  • "Morfium" ("Морфий", 1927; eesti keeles kogumikus "Jutustused. Batum" 2003 ja kogumikus "Noore arsti märkmed. Morfium" 2010)

• kogumik "Märkmed mansettidel" ("Записки на манжетах", 1921–1923; eesti keeles ilmunud osaliselt kogumikus "Jutustused. Batum" 2003)
  • "Märkmed mansettidel" ("Записки на манжетах"; 1923)
  • "Punane kroon" ("Красная корона"", 1922)
  • "Ööl vastu kolmandat kuupäeva" ("В ночь на 3-е число", 1922)
  • "Äkkrünnak" ("Налёт", 1923)
  • "Необыкновенные приключения доктора" (1922; eesti keeles ilmumata)
  • "Богема" (1924; eesti keeles ilmumata)
  • "Китайская история. 6 картин вместо рассказа" (1923; eesti keeles ilmumata)
• jutustus "Diaboliaad" ("Дьяволиада", 1923; "Saatanlik lugu"; eesti keeles 1968, 2004 (kahes trükis), 2011; võru keeles "Saadanajantj" 1993)
• "Elpit – tööliskommuuni maja nr 13" ("№13. — Дом Эльпит-Рабкоммуна", 1922; eesti keeles 1968)
• "Khaani tuli" ("Ханский огонь", 1924; eesti keeles kogumikus "Jutustused. Batum" 2003)

• näidend "Põgenemine" ("Бег", 1928; eesti keeles 2001)
• näidend "Pühameeste sepitsused" ("Кабала святош", 1930; eesti keeles 1993)
• näidend "Aleksandr Puškin" (1935)
• näidend "Ivan Vassiljevitš" ("Иван Васильевич", 1935), on aluseks filmile "Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset"
• näidend "Õndsus" ("Блаженство", 1966; eesti keeles 2001)
• näidend "Batum" ("Батум", 1977; eesti keeles 2003)

• Irina Belobrovtseva, "Teatrirüütel". Tõlkinud Kadi Herkül, Teater. Muusika. Kino. 1992, nr 2, lk 36–39
• Jüri Ojamaa, "Bulgakov ja Stalin" – Looming 2000, nr 4, lk 599–614
• Mati Unt, "Meister ja Margarita" (näidend romaani ainetel). Sari Sõnalava, 2001, nr 2, 60 lk
• Irina Belobrovtseva ja Svetlana Kuljus, "Mihhail Bulgakov: Meister ja Margarita: Kommentaarid". Tõlkinud Jüri Ojamaa. Avita, Tallinn 2001, 83 lk
• Mihhail Bulgakov ja Jelena Bulgakova, "Meistri ja Margarita päevik". Vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa; koostanud, eessõna ja kommentaarid: Viktor Lossev. Tänapäev, Tallinn 2003, 560 lk
• Jaan Undusk, "Boulgakoff" (näidend Bulgakovi elu ja loomingu ainetel) – Vikerkaar 2006, nr 1/2, lk 2–67
• Irina Belobrovtseva, Svetlana Kuljus, "Mihhail Bulgakovi romaani "Meister ja Margarita" kommentaarid". Tõlkinud Jüri Ojamaa. Kirjastus Argo, 2007, 376 lk

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Mihhail Bulgakov

Tsitaadid Vikitsitaatides: Mihhail Bulgakov

• Mihhail Bulgakov Ulmekirjanduse BAASis
• Bulgakovi entsüklopeedia vene keeles
• Meister ja Margarita