Mauretaania oli vanaaja paikkond Loode-Aafrikas Numiidiast läänes tänapäeva Alžeeria ja Maroko põhjaosas.

Mauretaaniat asustasid berberi hõimud, rannikuala koloniseerisid foiniiklased ja kartaagolased. Alates 406 eKr varustas Mauretaania Kartaagot palgasõduritega.^[1]

105 eKr andis Mauretaania kuningas Bocchus I Roomale välja Jugurtha ja sõlmis Roomaga sõpruslepingu.^[1]

Aastail 20–40 oli Mauretaania kuningaks Antoniuse ja Kleopatra pojapoeg Ptolemaios. Caligula kutsus ta Rooma linna ja laskis ta seal mõrvata^[1].

Seejärel, aastal 40 muudeti Mauretaania kaheks Rooma provintsiks: Mauretania Tingitana ja Mauretania Caesariensis^[2]. Tingitana on saanud nime oma pealinna Tingise (tänapäeval Tanger) järgi ja see vastab tänapäeva Marokole^[1], aga arvati Hispania provintside hulka^[2]. Caesariensise pealinn oli Caesarea^[3] (tänapäeva Cherchell), see vastas Lääne-Alžeeriale^[1] ja see arvati Aafrika provintside hulka^[2].

Mauretaania alistamata hõimud ründasid Rooma Aafrika provintse mitu korda, näiteks Valerianuse ja Diocletianuse ajal.^[1]

Mauretaaniast pärines üks Rooma keiser: Macrinus. Ta kuulus sõdurkeisrite hulka ja haaras võimu pärast Caracalla tapmist 217, kuid juba järgmisel aastal sai lahingus lüüa Elagabaluselt ja hukati.

420. aastatel vallutasid Mauretaania vandaalid ja liitsid selle oma riigiga^[4]. Bütsantsi väepealik Belisarios vallutas vandaalide riigi Vandaali sõjas 533–534 ja ühendas Bütsantsiga^[5]. Suurema osa 7. sajandist oli Bütsantsi võim Mauretaanias üksnes nimeline. 700. aastatel vallutasid Mauretaania maa-ala moslemid.

Mauretaania järgi on nime saanud Mauretaaniast lõunas asuv riik Mauritaania.