Keelpillid ehk kordofonid on muusikainstrumendid, mille heli tekitab pillikeele võnkumine.

Traditsiooniliselt liigitatakse keelpillide hulka muusikainstrumendid, mida mängitakse

• poognaga ehk vibuga: poogenpillid ehk poogenkeelpillid (näiteks viiul, tšello, gudokk);
• sõrmedega: näppepillid ehk näppekeelpillid (näiteks balalaika, harf, kannel, lauto, tsitter);
• lipitsa, plektroni või muu vahendiga: näppepillid ehk näppekeelpillid (näiteks bandžo, mandoliin, tšembalo);
• haamrikestega või haamritega: n-ö löökkeelpillid (näiteks klaver, simbel);
• klaviatuuri abil: klaviatuuriga keelpillid ehk klahvkeelpillid (näiteks klaver, tšembalo).

Hornbosteli-Sachsi muusikainstrumentide liigituses moodustavad keelpillid kolmanda kategooria nimetusega "kordofonid".

Eesti muusikahariduses mõeldakse keelpille kitsamalt, arvates nende hulka ainult poogen- ja näppekeelpillid.^[viide?]

Keelpillides tekitab heli pingul pillikeel, mis võib olla valmistatud metallist, soolest või mõnest muust materjalist. Keel pannakse võnkuma näiteks poognatõmmetega, sõrme või plektroniga näppides või poogna, haamrite või muude vahenditega lüües.

Viiuli keeled on roobi ja keeltehoidja kaudu ühendatud kõlakastiga. Viiuli õõnes korpus toimib resonaatorina, võttes üle keelte võnkumise ja võimendades tekitatud heli.

Klaveri keeli lüüakse haamritega.

Klavessiini keeli näpitakse sulerootsuga.

Heli tekitamiseks on kolm võimalust.

• Keelte tõmbamine sõrme või mõne abivahendiga (näppekeelpillid):
  • ilma sõrmlauata: harf, kitara, lüüra, kannel
  • sõrmlaual: kitarr, elektrikitarr, lauto, mandoliin, bandžo, balalaika, tsitter, ukulele
  • klaviatuuri abil: tšembalo, klavessiin

Helid on lühikese kestusega, sest võnkumine ei kesta kaua. Kui küüs või lipits on keele suhtes teravnurga all, siis tekib kõlav heli. Sõrmeotsa või pöidla abil tuleb tuhmim heli.

• Poogna kasutamine – poogenkeelpill:
  • viiul, vioola, tšello, kontrabass, rebekk

Kõla sõltub poogna asendist ja tõmbel kasutatavate jõhvide laiusest.

• Keelte löömine:
  • käega (haamrikesega): dultsimer
  • klaviatuuri abil: klaver, klavikord

Neid võib nimetada ka klahvkeelpillideks või lihtsateks kordofonideks. Löögi järel tekib püsivam heli, sest keel võngub kauem ja ülemised ülemhelid hääbuvad aeglasemalt.

Klassikalise sümfooniaorkestri koosseisus kasutatakse poogenpillidest põhiliselt viiulit, vioolat, tšellot ja kontrabassi ning näppepillidest harfi.

Keelpillid on tavaliselt keskelt kitsamad, et poognat saaks vabalt liigutada ja tekitada keerukamat vibratsiooni. Kitsama taljega muusikariistu näeb juba Babüloonia skulptuuridel. Oletatakse, et keelpillide kuju on sümboolses või rituaalses seoses naise kujuga. Vanasti tahuti keelpillid ühest puutükist, mis kitsenes kaela poole minnes sujuvalt. Sellised pillid on mandora ja rebekk.

Viiuleid valmistatakse kaheksas suuruses: 1/16, 1/10, 1/8, 1/4, 1/2, 3/4, 7/8 ja 4/4.

Lastele sobivad suurused:

• kuni 8-aastastele 1/4 või 1/2 viiul – üldpikkus 473 või 533 mm
• 8–10-aastastele 1/2 viiul – üldpikkus 533 mm
• 11–12-aastastele 3/4 viiul – üldpikkus 533 mm
• alates 13-aastastest täisviiul (4/4) – üldpikkus 600 mm

Sõna "keelpill" (saksa Saiteninstrument) tõi tõlkelaenuna eesti keelde heliloojast keeleteadlane Karl August Hermann, kes on tublisti üle saja tänapäevani vastu pidanud sõna autor.^[1] Sõna "keelpill" võttis Hermann kasutusele 1886. aastal,^[2] kuid aastate jooksul tutvustas ta oma muusikakirjutistes veel selliseidki uudissõnu nagu "helilooja", "heliredel", "üksiklaul", "kirikulaul", "löökpill", "avamäng", "metsasarv", "tiibklaver" jm.^[1]

• Keelpillide loend
• Muusikainstrumentide alfabeetiline loend
• Muusikainstrumentide süstemaatiline loend
• Viiuli perekond
• Keelpilliorkester