Kalka lahing
| Kalka lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa mongolite invasioonist Venemaale | |||
 Mongolite ratsavibukütid | |||
| Toimumisaeg | 31. mai, 1223 | ||
| Toimumiskoht |
Kalka jõgi, Ukraina 47° 15′ 3″ N, 37° 29′ 44″ E | ||
| Tulemus | Mongolite võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Kalka lahing (vene keeles Битва на реке Калке) oli võitlus, kus ühel pool sõdisid Mongolite riigi väed Džebe ja Subutai juhtimisel ja teisel pool Vene vürstiriikide koalitsiooni ja nende liitlaste polovetside väed. Koalitsioonivägesid juhtisid Galiitsia-Volõõnia vürst Mstislav Mstislavitš (Julge) ja Kiievi suurvürst Mstislav III. Lahing toimus 31. mail 1223 Kalka jõe kallastel, tänapäeva Donetski oblasti territooriumil, Ukrainas ja see lõppes mongolite võiduga.
Pärast mongolite invasiooni Kesk-Aasiasse ja sellele järgnenud Horezmi Impeeriumi kokkuvarisemist tungisid mongoli väed Džebe ja Subutai juhtimisel edasi lääne poole. Džebe kirjutas mongolite valitsejale, Tšingis-khaanile, paludes luba, et jätkata oma vallutusi veel mõni aasta ja pärast seda ühineda Kaukaasia kaudu peavägedega.[3] Tšingis-khaani vastust oodates tungisid mongolid Gruusiasse, kus nad laastasid maad ja haavasid raskelt nende kuningat Lasha Giorgi. Tšingis-khaan andis loa edasisteks vallutusteks ja mongolid liikusid läbi Kaukaasia, lüües Gruusia-Armeenia ühisvägesid[4] ja seejärel ka polovetse.[5] Polovetside khaan Köten põgenes mongolite eest oma väimehe, Galiitsia vürst Mstislav Julge juurde ja kutsus ta appi, et võidelda koos mongolite vastu. Mstislav Julge kutsus sõjakäigule ka Kiievi suurvürsti Mstislav III ja teised vene vürstid.
Teada on, et arvuliselt ületasid vene väed mongolite oma kordades[5][6], kuid neil puudus ühtne juhtimine ja ka võitlejate lahingukogemuse poolest jäid nad vastasele alla.[7] Esimesel kokkupõrkel lõid vene ühendväed mongolite järelväge. Mitu päeva jälitas vene vägi mongoleid, kes teesklesid põgenemist, selle tulemusena hajusid vene vürstide družiinad laiali. Taandunud kuni Kalka jõeni, peatusid mongolid ja võtsid sisse lahingupositsioonid. Vürstid pidasid nõu, kuid ühist sõjaplaani kokku ei lepitud ega ühist juhti ei määratud.[8] Jälitajate juhtgrupp, Mstislav Julge ja tema polovetsidest liitlased, ründasid mongoleid, kuid nad löödi tagasi. Polovetsid põgenesid ja venelaste rindejoon lagunes. Järgnenud segaduses said mitmed vürstid lüüa ning Kiievi Mstislav, kes ei jõudnudki lahingusse sekkuda, jäi kindlustatud laagrisse.[8] Kiievlased kaitsesid end laagris kolm päeva ja andsid lõpuks alla, kui piirajad olid lubanud suurvürstil koos oma meestega turvaliselt lahkuda. Kui kiievlased olid alistunud, tapsid mongolid Kiievi Mstislavi ja tema mehed.[9] Mstislav Julge ja Köten põgenesid ja mongolid suundusid tagasi Aasiasse, kus nad ühinesid Tšingis-khaani põhijõududega. Kummagi poole inimkaotused pole teada. Vene leetopissid hukkunute arvu ei teata. Ainuke arvuline hinnang, "enam kui 100 000", pärineb Läti Henrikult,[10] kuigi see oli tõenäoliselt üle hinnatud.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Allikad
[muuda | muuda lähteteksti]- Richard Gabriel, Subotai The Valiant: Genghis Khan's Greatest General. Praeger Publishers 2004
- Leo de Hartog, Genghis Khan: Conqueror of the World. I.B.Tauris, 1989
- Каргалов В. В. Внешнеполитические факторы развития феодальной Руси. М.: Высшая школа, 1967
- David Nicolle, Viacheslav Shpakovsky, Kalka River 1223: Genghiz Khan's Mongols Invade Russia, Oxford: Osprey publishing, 2001
- Henriku Liivimaa kroonika XXVI, 1. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel, Tallinn, 1982
Text is available under the CC BY-SA 4.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.
