Kaitseklass määrab madalpingelise elektritarviti (näiteks majapidamisseadme, tööriista) elektriohutuse taseme ehk selle, kuidas tagatakse inimese ohutus (kaitse elektrilöögi eest) seadme kasutamisel ja selle rikke korral. Vastavalt on tarvititel põhikaitse (kaitse normaalolukorras pingestatud osade puutumise eest) ja rikkekaitse (kaitse nende seadmeosadega kokkupuute eest, mis võivad pinge alla sattuda seadme rikke korral).

Põhi- ja rikkekaitse teostamise viiside järgi jagatakse elektritarvitid kolme klassi.^[1]

• I klass ‒ põhikaitseks on tarviti põhiisolatsioon ja rikkekaitseks pistiku ja pesa kaitsekontaktide kaudu ühendatud maandatud kaitsejuht. Pistiku pessa asetamisel ühendub kõigepealt kaitsekontakt. Kui isolatsioonirikke tõttu tekib kereühendus (faasijuht satub ühendusse näiteks seadme metallkestaga), läbib faasijuhti ja maaga ühendatud kaitsejuhti maaühendusvool (lühisvool) ning kaitselüliti (või sulavkaitse) lülitab riknenud juhistikuosa kiiresti välja.
• II klass ‒ nii põhikaitse kui ka rikkekaitse on tagatud topeltisolatsiooniga või tugevdatud isolatsiooniga. Liikuvate seadmete (näiteks tolmuimeja, muruniiduki) pistikul (sarnane Shuko-pistikuga) puudub kaitsekontakt; sellise pistiku saab ühendada kaitsekontaktidega pistikupessa. Väikse voolutarbega seadmetel on lapik nn europistik (voolule kuni 2,5 A).
• III klass ‒ põhi- ja rikkekaitse tagab kaitseväikepinge kasutamine (vahelduvpinge kuni 50 V või alalispinge kuni 120 V) ja võrgutoitega seadmetel lisaks tugevdatud või topeltisolatsioon. Võrgutoide peab toimuma eraldustrafo kaudu.

Standardiväliselt on kasutusel ka 0-klassi elektritarviteid, millel on üksnes põhiisolatsioon. Niisuguse seadme pistik on maanduskontaktideta. Isolatsiooni rikke korral võib elektriseadme metallkere või -kest sattuda ja jääda pinge alla. Niisuguste seadmete puhul on eeldatud, et seadet kasutatakse kuivades siseruumides mittejuhtivas ümbruses, seega eemal maaga ühendatud tarinditest (valamu, radiaator jm).

• Elektripaigaldiste ohutusklassid