Elektrilöök on suhteliselt tugeva (eriti lihaste kokkutõmmet tekitava) elektrivoolu läbiminek inimese või looma kehast.^[1] Keha läbiva elektrivoolu toime sõltub voolu tugevusest ning liigist (alalisvool, vahelduvvool), voolu mõjumise kestusest ja voolu teekonnast kehas.

Elekter kujutab inimesele ohtu mitmel põhjusel.

Eluohtlik on vool siis, kui see kulgeb läbi inimese südame ja kutsub esile südamevatsakeste lihaste koordineerimatu virvenduse (fibrillatsiooni). Sel juhul lakkab vereringe ja kogu inimkeha, sealhulgas aju, ei saa enam verega edasikantavast hapnikku ega veresuhkrut. Aju võib verevarustuse katkemist taluda enimalt 5 minutit, misjärel saabub surm.^[2]

Inimese närvisüsteemi toimimiseks ja lihaste juhtimiseks kasutab organism muuhulgas elektrisignaale. Väljastpoolt mõjuva elektrivoolu mõju all inimese närvid ja lihased ei taju organismi saadetud loomulikke signaale ning võõraste signaalide järgi võivad lihased kokku tõmbuda või lõdvestuda. Siin on oluline täheldada vahelduvvoolu raskemat mõju südametegevuse häirimisel kui sama pingega alalisvoolu korral.

Elektrilöögi mõjul inimese kehas vabanenud energia võib põhjustada tõsiseid termilisi ja ka mehaanilisi kahjustusi..

Elektrilöök või olla surmav, kui 50 Hz vahelduvvoolu tugevus ületab väärtuse, mis on umbes 0,05 A. Seepärast on rikkevoolukaitselüliti rakendusvooluks kokku lepitud 0,03 A ehk 30 mA. Lisaks peab kaitse rakenduma kiiresti – hiljemalt 30 millisekundi jooksul, et ei tekiks ohtliku kestusega vooluoimpulssi.

Elektrilöögi seisukohalt loetakse ohutuks väikepinged, mille korral pinge elektrijuhtide vahel või juhi ja maa vahel ei ületa vahelduvpinge korral 50 V ja pulsatsioonivaba alalispinge korral 120 V.

Elektri mõju inimkehale on väga individuaalne, olenedes eriti sellest, milliseid kehaosi elektrivool läbib. Mõju sõltub ka inimese südame seisukorrast, naha takistusest ja mitmesugustest välistingimustest.