Ilmaneitsi on müütiline tegelane rahvuseeposes "Kalevipoeg". Kirjelduse tema kohta on andnud ka Matthias Johann Eisen oma kirjutistes Eesti mütoloogiast.

Ilmaneitsit on mainitud rahvuseepose kümnendas loos (Kikerpära soo. Vetevaimu kuld. Jõukatsujad. Võlatasumine Soome. Ilmaneitsi sõrmus.)

Kalevipoeg saatis Alevipoja Soome sepale mõõga eest tasu viima, otsustas rajada rahvale varjupaikasid ning heidab puhkama. Kuu paistel ilmub Ilmaneitsi.

Ilmaneitsike ilusa,

Kõue tütar käharpeaga,

Sinisirje linnukene,

Lendas palju, liugles palju, ^[1]

Ilmaneitsi märkas kaevu ja tahtis võtta keelekastet. Metsapoeg märkas seda ning tahtis aidata kaevust vett vinnata. Ilmaneitsi ehmatas ja kaotas sõrmuse kaevu. Kalevipoeg kuulis Ilmaneitsi kurvastamist ja tuli asja uurima. Murest aru saades hüppas Kalevipoeg kaevu. Sortsid märkasid seda ning rõõmustasid, et mees läks lõksu.

Hiir on ise hüpand lõksu,

Karu kammitsa kaevusse!

Võtke kivi, vennikesed,

Kukutagem kukla peale,

Veskikivi kukutati kõrgelt kaevu, et see vägimehe kaela murraks. Mõne aja pärast kargas Kalevipoeg kaevust ja veskikivi oli tal sõrmes. Ta küsis Ilmaneitsilt üle:

Kõue tütar käharpeaga.....

Kas see sõrmus on sinulta,

Mis sul kaevu on kukkunud,

Vete alla on veerenud? ^[1]

Ilmade muutumine pani juba muistsed inimesed selle põhjust uurima. Setu rahvalaulud tunnevad nelja ilmaneitsit, kes kulla-, hõbeda- ja vasekanga kudumisega tegelevad. Kuna ilmaneitsi on väga ilus ja paistis kaugele, meelitab ta palju kosilasi enda juurde, kes tulevad nii maalt kui ka taeva alt. Setu rahvalaulud toovad välja, et kosjas käis ka päev, kuid Ilmatüdruk ei võtnud päeva peiuna vastu: päev peab hommikul vara tõusma ja õhtul hilja looja minema. Samuti tõukas ta eemale ka kuu: peab õhtul tõusma ja ööl kustuma.

Ilmaneidude sündimise kohta teab eesti rahvalaul seletust anda: noor neiu ehtis ennast ja läks metsa marjule ning sai marjade söömisest ilusaks. Ilusaks saades sammub ta ilma äärele paistma ega tule vanemate kutse peale sealt enam tagasi. Võimalik, et rahvas arvas selle marja, mis neiu ilusaks tegi, ta ka maa pealt taevasse paistma tõstvat. Ilus, kaugelepaistev ilmaneitsi tõmbab magnetina palju kosilasi enese juurde. Tuleb kosilasi maa pealt ja taeva alt. Mõnel puhul hoopleb ilmaneitsi oma rikkusega, korra kaebab koguni vaesust. Üks rahvalaul laseb hoopleva ilmaneitsi tähele mehele minna. Teisel korral lubavad sugulased ehete puudust kaebavale ilmaneitsile kaasavara, aga ei anna midagi.

• Johann Eisen, „Eesti mütoloogia”. Tallinn: Mats, 1995, 68-70