Henn-Ants Kurg (kuni 1935. aastani Hans Kurg) (17. oktoober 1898 Tallinn – 28. detsember 1943 Tallinna sõjaväehaigla^[1]) oli Eesti sõjaväelane (kolonel) ja diplomaat.

Hans Kurg sündis 1898. aastal Tallinnas, Lehtse vallast pärit kaupmees Tõnu Kure ja Haljalast pärit Cäcilie Marie Aitiani pojana. Ta õppis aastatel 1906–1916 Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis.

1916–1917 osales Esimeses maailmasõjas, kus lõpetas 1916. aastal Vladimiri suurtükiväekooli, 1916. aasta detsembris sai lipnikuks ja teenis Eesti rahvusväeosades 1. Eesti jalaväepolgus, Eesti Tagavara Jalaväepataljonis ja 3. Eesti jalaväepolgus. Saksa okupatsiooni eel põgenes Venemaale, kus oli Vene kodusõja ajal Slaavi-Briti leegionis Murmanskis 1918–1919.

Saabus Eestisse tagasi 1919. aastal ja oli Eesti Vabadussõja ajal (1919–1920) oktoobrist 1919 Soomusrongide Divisjoni suurtükiväeinspektori adjutant. Vabadussõja järel oli ta 3. Suurtükiväepolgu adjutant ja 1920–1923 väljapatarei nr 3 ülem. 1921–1922 õppis ta alalisväe ohvitseride kursustel.

1923–1924 oli 1. Suurtükiväepolgu õppekomando ülem ja 1. Suurtükiväegrupi 1. patarei ülem ning õppis ka Tartu ülikoolis õigusteaduskonnas.

1924. aasta augustist kuni 1925. aasta juunini teenis Riigivanema adjutandina, ülendati novembris 1924 kapteniks.

1925–1927 õppis Prantsusmaal suurtükiväekoolis ja oli seejärel sõjakooli patareiülem 1927–1930. 1928. aastal ülendati majoriks.

Oli 1930–1931 Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste vanemsuurtükiväeohvitser, 1. Suurtükiväegrupi ülema abi 1931–1934, 1934–1938 4. Suurtükiväegrupi ülem ning selle kõrvalt õppis ka Kõrgemas Sõjakoolis 1936–1938. 1935. aasta 24. veebruaril ülendati kolonelleitnandiks.

1938. aastast oli Sõjavägede Staabi käsundusohvitser, 1. septembrist 1938 kuni 1939. aastani oli ta Tartu ülikooli riigikaitse instituudi abijuhataja.

1939 ja 1940 oli ta Eesti sõjaväe esindaja Prantsusmaal, ülendati 1940. aasta 24. veebruaril koloneliks.

Teise maailmasõja alguse ajal oli Saksamaal, kust 1941. aastal suundus Soome. Soomes nimetati ta Erna pataljoni ülemaks. Pärast Erna luuregrupi ületulekut üle rindejoone lahkus pataljoni juhi kohalt ja liitus hiljem Eesti SS-leegioniga, kus oli Leegioni 1. rügemendi ja Eesti SS-vabatahtlike brigaadi 42. SS-vabatahtlike rügemendi ülem 1943. aasta juulis-augustis SS-Standartenführeri auastmes Eesti SS-vabatahtlike brigaadi asudes Neveli rindel, novembris 1943 sai auto sattudes miinile raskesti põrutada.

Hiljem Tallinnas ebaõnnestunud operatsiooni järel suri sõjaväehaiglas 28. detsembril 1943^[2]. Ta maeti 4. jaanuaril 1944 Metsakalmistule^[1].

Hans Kurg oli 1927. aastast alates abielus Marta Baumanniga, kellega olid pojad Peet-Rein (1928–1976) ja Ivo-Mart (1931–1983).

• Prantsuse sõjarist, 1919
• Läti Karutapja ordeni V klass, 1925
• Soome Valge Roosi I klassi rüütel, 1925
• Saksa Riik Raudrist I^[3], II
• Kotkaristi III klassi teenetemärk, 1936

• ERNA (luuregrupp)

• Henn-Ants Kurg. "Juhtnöörid nurgamõõtja-bussooli käsitamiseks suurtükiväe topograafiliste tööde juures." (Kokku seadnud H. Kurg. Mimeograafpaljundus.) Tallinn, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutiste staap, 1929

• Eesti biograafiline andmebaas ISIK [1]