Standartenführer ehk SS-Standartenführer oli sõjaväeline auaste Kolmanda Riigi SS-is, SA-s ja SD-s , mis vastas teiste riikide relvajõududes koloneli auastmele, Wehrmachtis Oberst'ile.

Standartenführer oli ühe auastme võrra kõrgem Obersturmbannführer'ist ja ühe astme võrra madalam Oberführer'ist.

1925. aastal oli Standartenführer'i nimetus loodud tiitlina. 1928. aastal muutus auaste üheks esimeseks volitatud SA ja SS-i auastmeks ja oli ametlikult antud SA ja SS-i ohvitseridele, kes käsutasid rünnak- ja kaitseüksuseid (Standarten), mis olid rügemendi suurused, umbes 300–500 mehe vahel.

1929. aastal oli Standartenführer'i auaste jagatud kaheks eraldatud auastmeks, tuntud kui Standartenführer (I) ja Standartenführer (II). See mõiste hüljati 1930. aastal, kui nii SA kui ka SS laiendasid oma auastmesüsteeme, et lasta käibele rohkem ohvitseride auastmeid, ja seega kadus üheainsa Standartenführer'i auastme eristamise vajadus.

1933. aastal, kui Adolf Hitler pääses Saksamaal võimule, oli Standartenführer kõrgeim vanemohvitseri auaste, madalam kui Oberführer, mida peeti esimeseks kindrali auastmeks SS-is ja SA-s. 1936. aastal loodud SS-Verfügungstruppe's oli Standartenführer'i auaste Wehrmachti Oberst'iga samaväärne.

Standartenführer'i embleem koosnes ühest tammelehest, mis asetses mõlemal pagunil. Standartenführer oli esimene SS-i ja SA auaste, mis demonstreeris auastme embleemi mõlemal pagunil ilma üksuse embleemita. Waffen-SS-i Standartenführer'id kandsid lisaks tammelehega kraeembleemile ka Saksa oobersti õlakuid.

Eestlastest on selle auastme saanud näiteks Alfons Rebane.