Giorgio Napolitano [dž'ordžo napolit'aano] (29. juuni 1925 Napoli – 22. september 2023 Rooma) oli Itaalia poliitik.

15. maist 2006 kuni 14. jaanuarini 2015 oli ta Itaalia 11. president.

Ta valiti presidendiks 10. mail 2006. 20. aprillil 2013 valiti ta teiseks ametiajaks presidendiks tagasi. 2014. aasta aastalõpukõnes teatas 89-aastane president kavast tagasi astuda.^[1] Ta täitis oma lubaduse 14. jaanuaril 2015.

Giorgio Napolitano astus 1942 Napoli Federico II Ülikooli, mille lõpetas juristina.

Teise maailmasõja ajal asutas ta antifašistliku rühmituse, millega osales võitluses Mussolini ja Saksa vägede vastu. 1945–1991 kuulus ta Itaalia Kommunistlikku Parteisse. IKP-s kuulus ta eurokommunistlikku suunda ehk eitas kommunismi kehtestamist revolutsiooni teel. 1953 valiti ta Saadikutekotta ja erakonna juhatusse. Ta juhtis erakonna Lõuna-Itaalia komisjoni, 1966–1969 erakonna keskbürood, hiljem vastutas erakonna majanduspoliitika ja välissuhete eest.

1970. aastate keskel kutsuti Napolitano Massachusettsi Tehnoloogiainstituuti külalisõppejõuks, ent USAei andnud talle kui aktiivsele kommunistile viisat. Tänu president Giulio Andreotti toetusele ja heale läbisaamisele USA suursaadiku Richard Gardneriga sai ta 1980. aastate keskel USA viisa ning sellest ajast on ta korduvalt USA-s käinud, sealhulgas mitmes ülikoolis külalisõppejõuna.

Pärast IKP laialisaatmist 1991 kuulus ta sotsiaaldemokraatlikku Vasakdemokraatlikku Parteisse, mis 1998. aastal reorganiseeriti Vasakdemokraatideks.

1992–1994 oli ta Saadikutekoja eesistuja. 1996–1998 oli ta Itaalia esimene kommunistist siseminister, 1999–2004 Euroopa Parlamendi liige. Oktoobris 2005 nimetati ta eluaegseks senaatoriks.

2006–2015 oli ta Itaalia president.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Giorgio Napolitano