Vürst Alfred Candidus Ferdinand zu Windisch-Graetz (ka Windisch-Grätz või Windischgrätz; 11. mai 1787 Brüssel – 21. märts 1862 Viin) oli Austria sõjaväelane, feldmarssal (1848) ja riigivürst.

Steiermargist pärinev Windischgrätz astus Austria armeesse 1804. aastal ning võitles kõigis Austria sõdades Napoleoni vastu rügemendijuhina. Ta teenis ära suure lugupidamise oma sõjaliste oskustega ning oli armees pidevalt kõrgetel positsioonidel. 1833. aastal ülendati ta feldmarssal-leitnandiks ning määrati diviisijuhiks. 1840. aastal sai ta Böömimaa vägede juhatajaks. ^[1]

1848. aasta revolutsiooni ajal tegutses Windischgrätz algselt Viinis, kus talle anti märtsis linna üle täievolituslik militaar- ja tsiviilvõim, kuid sealsed poliitilised jõud, eriti liberaalsed ministrid, seisid sõjalise jõu kasutamisele vastu ja nõnda pidi marssal Böömimaale naasma. Juunis tegutses ta Prahas, kus surus maha mässukatsed, ähvardades linna pommitama hakata. Oktoobris anti talle hädaolukorraks võim kõigi väljaspool Itaaliat paiknevate Austria armeede üle. Samal aastal sai ta ka feldmarssaliks. ^[1]

1848. aasta oktoobris naasis ta taas Viini ning vallutas linna revolutsionääridelt tagasi. ^[2]

Tema ja ta soosiku Felix zu Schwarzenbergi initsiatiivil viidi läbi ka keiser Ferdinandi asendamine tema 18-aastase vennapoja Franz Josephiga. 1849. aastal saavutas Windischgrätz esialgu suurt edu Ungaris, vallutades mässulistelt Buda, kuid et ta väed jäid pärast seda toppama ning ungarlaste juht Lajos Kossuth suutis oma vägede moraali taastada, järgnesid austerlastele rängad kaotused, lisaks oli Windischgrätz väejuhina üpris keskpärane. Need põhjused viisid Windischgrätzi poliitikukarjääri kiiresti tupikusse. Peaminister Schwarzenberg kutsus ta 1849. aasta aprillis tagasi. Peale seda ta enam avalikku ellu eriti ei sekkunud. ^[1][2]

Ta läks erru ning suri 1862. aastal Viinis.^[1]