Aino Mälkönen VR II/3 (11. jaanuar 1900 Kirvu vald, Viiburi kubermang – 2. juuli 1920 Viiburi) oli Soome kodusõja ja Eesti Vabadussõja ajal halastajaõde ning sõjaväelane.

Mälkönen liitus Soome valgete vägedega 1917. aasta lõpul. Ta teenis halastajaõena ja kuulipildujalintide laadijana Karjala rindel sõja lõpuni mais 1918, hiljem oli ta Viiburi Kaitseliidus kirjutaja.

Mälkönen liitus Eesti Vabadussõtta minevate Martin Ekströmi juhitud Soome vabatahtlikega 3. jaanuaril 1919. Ta varjas oma sugu, lõikas juuksed lühikeseks ja kirjutas oma eesnime mehenimena Aimo. Ta võttis osa Narva vabastamisest 18. jaanuaril ning teda autasustati Narva vabastamise mälestusmedaliga.

Veebruaris 1919 liideti Ekströmi vabatahtlikud Hans Kalmu Põhja Poegade üksusega. Mälkönen võttis kagurindel osa seitsmest lahingust. Ta oli hiljem Tartus dislotseeruvate Põhja Poegade üksuses masinakirjutaja.

Mälkönen pöördus Soome tagasi 1919. aasta suvel. Ühes lahingus saadud põrutus koos hilisema vigastusega põhjustas hiljem tal alakeha halvatuse. Ta suri hooldamatusest põhjustatud vaevuste tõttu Viiburi diakonisside haiglas ning maeti Ruokolahti kalmistule (praegu Soome poolel).

• "Soomlanna Eesti Vabadussõjas" – Rahva Hääl, 23. veebruar 1994;
• Leena Laulajainen. "Aino Mälkönen – sotilas (neiti)" – Inkerin Kulttuurikanava 2/2009, lk 10–15.
• "Aino Mälkönen". Estofilia. Tallinn: Soome suursaatkond. 2018. Vaadatud 18.05.2018.
• Heili Reinart. "Mehena meie vabaduse eest võidelnud soomlanna Aino Mälkönenile andis saatusliku hoobi selga hüpanud põngerjas." Postimees 18. veebruar 2020.