Volga-Bulgaaria, ka Volga-Kama-Bulgaaria oli bulgaaride riik 8.–13. sajandil Volga keskjooksul Kama jõgikonnas.

6.–7. sajandil asusid algbulgaaride rändhõimud Aasovi merd piiravais steppides. Ajavahemikus 630 kuni 635 suutis khaan Kubrat ühendada peamised bulgaari hõimud, luues võimsa konföderatsiooni Suur-Bulgaaria, tuntud ka kui Onoguuria. Kasaaride tugeva surve all lagunes Suur-Bulgaaria aastal 668.

Osa bulgaare rändas Balkani poolsaarele ja osa põhjasuunas. Põhjasuunas rännanud bulgaarid jõudsid 8. sajandil Volga keskjooksu ja Kama jõe aladele, kus aja jooksul segunesid kohalike soome-ugri hõimudega (mokšad ja ersad) ja muutusid paikseteks. Lõuna poole rännanud bulgaaridega asutas Asparuh pärast Ongali lahingut aastal 680 Doonaust lõunas Bütsantsi territooriumil Esimese Bulgaaria tsaaririigi.

Pärast Suur-Bulgaaria lagunemist moodustasid bulgaari hõimud Volga keskjooksul 8. sajandi teisel poolel riigi, mida hakati nimetama Volga-Bulgaariaks. Pealinn Bolgar asus Volga kaldal, praegusest Kaasani linnast 160 km lõunas.

Khaan Almışi valitsusajal 922. aastal sai seal riigiusuks islam. Alguses oli riik sõltuv Kasaari kaganaadist, kuid pärast vürst Svjatoslavi hävitavat sõjakäiku 965. aastal kasaaride vastu lagunes Kasaari kaganaat paarikümne aasta jooksul ning Volga-Bulgaaria sai täiesti iseseisvaks riigiks, laiendades territooriumi ja kasvatades sõjalist võimsust.

10. sajandil olid Volga-Bulgaarial majanduslikud sidemed Kiievi-Venega, mis ei takistanud Kiievi suurvürsti teostamast sõjaretki Volga-Bulgaariasse, aastatel 977, 985, 994 ja 997.

1236. aastal vallutasid mongolite väed Batu-khaani väejuhi Subedei juhtimisel Volga-Bulgaaria ja see läks Kuldhordi koosseisu.

Pärast Kuldhordi lagunemist 15. sajandil tekkis samasse piirkonda iseseisev Kaasani khaaniriik, mille rahvast moodustasid endiselt suure osa bulgaarid.

Kunagine Volga-Bulgaaria rahvas on mänginud olulist rolli Volga keskjooksu tatarlaste, tšuvaššide ja baškiiride etnogeneesis.