See artikkel räägib inimese veregruppidest; koera veregruppide kohta vaata artiklit Koera veregrupid; Loomade veregruppide kohta vaata Loomade veregrupid

Võimalik autoriõiguste rikkumine! Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks litsentsi CC BY-SA 3.0 tingimustel, siis edasta aadressile permissions-etwikimedia.org kiri, milles autor kinnitab, et on nõus teksti kasutamisega selle litsentsi tingimustel. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

Veregruppide eristamise aluseks on veres esinevad ained: antigeenid ja antikehad. Veregruppide antigeenid on punastes verelibledes, antikehad aga vereplasmas. Siiani on teada rohkem kui 17 veregrupisüsteemi, millest igaühes on palju erinevaid antigeene. Veregrupp on pärilik ja elu jooksul see ei muutu. Võib julgesti väita, et ei ole maailmas kaht inimest täiesti kokkulangeva veregruppide pildiga. Seepärast peab enne iga vereülekannet sooritama seroloogilised sobivusproovid doonori ja patsiendi verega. Sel puhul segatakse omavahel kokku haige seerum ja doonori punased verelibled. Kui tekib punaste vereliblede kokkukleepumine, on doonori veri haigele ülekandeks sobimatu.

 Pikemalt artiklis AB0-süsteem

Vereülekande seisukohalt kõige tähtsam on AB0-süsteem. AB0-süsteemi antigeene on kaks – antigeen A ja antigeen B. Veregrupp AB0-süsteemis sõltub sellest, milline antigeen on punastel verelibledel.

On neli võimalust:

1. punastel verelibledel on antigeen A, siis on veregrupp A;
2. punastel verelibledel on antigeen B, siis on veregrupp B;
3. punastel verelibledel on antigeen A ja B, siis on veregrupp AB;
4. punastel verelibledel pole antigeeni A ega B, siis on veregrupp 0-

Esimese eluaasta jooksul moodustuvad veres AB0-antikehad puuduva antigeeni vastu.

• Inimesel veregrupiga A on antikehad antigeen B vastu, neid nimetatakse anti-B antikehadeks.
• Inimesel veregrupiga B on antikehad antigeen A vastu, neid nimetatakse anti-A antikehadeks.
• Inimesel veregrupiga AB antikehad puuduvad.
• Inimesel veregrupiga 0 on antikehad antigeenide A ja B vastu, neid nimetatakse anti-A ja anti-B antikehadeks.

Vereülekande puhul peab jälgima, et patsient saaks sellist verd, mille vastu tal antikehi ei ole. Vastasel juhul tekib antigeen-antikeha reaktsioon, mis viib ülekantud punaliblede lõhustumisele.

Reesussüsteem ehk Rh-süsteem on teine vereülekande seisukohalt väga oluline süsteem. Tänapäeval tuntakse üle 40 erineva Rh-süsteemi antigeeni. Olulisemad nendest on D-, C-, E-, c- ja e-antigeen. D-antigeen on Rh-süsteemi kõige tähtsam antigeen, mille esinemise järgi punastes verelibledes jagunevad inimesed:

1. Rh-positiivsed (punastes verelibledes on D-antigeen);
2. Rh-negatiivsed (punastes verelibledes puudub D-antigeen)-

Eestis on elanikkonnast umbes 83% Rh-positiivsed, ülejäänud 17% on Rh-negatiivsed. Vereülekande puhul tuleb alati jälgida, et D-negatiivne haige saaks D-negatiivse doonori vere, sest muidu võivad tekkida haigel D-antigeeni vastased antikehad, mis järgnevate vereülekannete puhul tekitavad vereülekandejärgseid tüsistusi. D-antigeeni vastased antikehad on ka kõige sagedasemad vastsündinu hemolüütilise tõve põhjustajad kui Rh-negatiivsel emal sünnib Rh-positiivne laps.

• Tartu Ülikooli Kliinikum
• Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskus
• "Kuidas tekkisid erinevad veregrupid?" Novaator, 21. detsember 2012
• AB0-süsteemi kõrval on olemas enam kui kolmsada teist veregruppi, novaator.err.ee, 9. jaanuar 2018