"Vanem Edda" on kogumik Skandinaavia eelkristlikku mütoloogilist luulet, mida tuntakse keskaegsete Islandi käsikirjade kaudu.

Edda-luule on säilinud mitmes käsikirjas, millest tähtsaim on 13. sajandil kirjutatud "Codex Regius". "Codex Regius" leiti uuesti aastal 1643. Erinevates käsikirjades säilinud laulude valik täpselt ei kattu, ka kaasaegsed väljaanded ja tõlked erinevad laulude valiku poolest. Edda-laulude autorid ei ole teada, laulude aluseks on suuline rahvapärimus. Laulud pärinevad keskajast ja viikingiajast, kuid paljud neist sisaldavad veel vanemat materjali. Üksikute laulude dateering on sageli väga vaieldav. Kindlalt ei ole teada ka nende loomise koht, arvatavasti on enamik neist loodud Islandil ja Norras.

"Vanem Edda" on tuntud 'vanemana' sellepärast, et kui "Codex Regius" leiti, peeti seda allikaks, mille põhjal Islandi skald Snorri Sturluson kirjutas oma skaldikunsti õpperaamatu "Edda" – edaspidi tuntud ka "Noorema Eddana". "Vanemat Eddat" nimetatakse mõnikord ka Sæmundri "Eddaks", sest esialgu arvati, et selle on kirja pannud preester Sæmundr Õpetatu; praegu seda teooriat enam usutavaks ei peeta. "Vanem Edda" ja "Noorem Edda" on kõige olulisemad allikad, mille kaudu tuntakse paganlikku Skandinaavia mütoloogiat.

Edda-laulud võib jagada kahte rühma: jumala- ja kangelaslauludeks. Tuntumateks jumalalauludeks on Völuspá (Nägijatari kuulutus), Hávamál (Õilsa ütlemised), Rígsþula (Rígri lugu), Þrymskviða (Thrymri lugu). Jumalalaulud räägivad maailma ja inimühiskonna tekkimisest ja hävimisest, jumalate ja teiste üleloomulike olendite tegemistest, jagavad inimestele õpetussõnu. Mõned laulud sisaldavad ka pikki vanu teadmisi edasiandvaid loetelusid (nt kääbuste nimed). Jumalaid ei kujutata alati aupaklikult ja soodsas valguses (nt pilkelaul Lokasenna, Loki riiukõned).

Kangelaslaulud räägivad germaani rahvaste ühistest muinaskangelastest, kellest tuntuim on Sigurd Fafniritapja. Sigurdi lugu jutustavad ka Saksa eepos "Nibelungide laul" ja Islandi "Völsunga saaga". Mõned "Vanema Edda" kangelaslaulude prototüübid pärinevad rahvasterändamise ajast, näiteks peetakse üheks prototüübiks hunnide juhti Attilat - Atlit.

Edda-luule tähtsamd värsimõõdud on fornyrðislag, "vanade sõnade värsimõõt" ja ljoðaháttr, "nõiduslaulude värsimõõt". Mõlemas kasutatakse alliteratsiooni ja assonantsi. Edda-luulet iseloomustab napp, lihtne väljendusviis. Kasutatakse kenningeid ja heitisid, kuid keel on suhteliselt ilustamata. Edda-laulud on skaldiluulest lihtsamad, sageli põneva sündmustikuga ja tunduvalt kergemini mõistetavad. Tõenäoliselt olid nad ka skaldiluulest laiemalt tuntud.

• Vanem Edda. Tlk Rein Sepp. Eesti Raamat 1970 ja 2. trükk Tänapäev 2008

• "Vanem Edda" inglise keeles
• "Vanem Edda" vanaislandi keeles