Valmar Adams (sünninimi Vladimir Karl Moritz Adams; aastatel 1924–1933 Vilmar Adams; 30. jaanuar 1899 Peterburi – 15. märts 1993 Tartu) oli eesti kirjanik ja kirjandusteadlane. Ta kasutas ka pseudonüümi Vladimir Aleksandrovski.

Adams lõpetas Tartu ülikooli 1929. aastal, aastatel 1929–1931 oli ta stipendiaadina Praha ülikoolis, hiljem töötas ta aastaid Tartu riiklikus ülikoolis slaavi ja vene kirjanduse kateedris.

1918–1919 oli Adams päevalehe Molot toimetaja, 1920–1922 oli ta vene keele õpetaja Petseri ja Tõrva gümnaasiumis, 1921. aasta algusest oli ta tõlk Venemaa saatkonnas Tallinnas.

1923–1929 õppis ta Tartu ülikoolis, 1926–1928 oli ta Tartus Üliõpilaslehe toimetaja ja 1940–1941 Eestimaa Kommunistliku Partei Tartu osakonna pressiesindaja. 1940. aasta juunipöördest võttis ta osa Tallinnas, ehkki oli 1940–1941 vene keele õpetaja Tartu ülikoolis.

15. juulist kuni 24. augustini 1941 hoiti teda sakslaste Näituseväljaku koonduslaagris, kust ta käis koos naisvangidega koristamas endist Jänese maja Aia (Vanemuise) tänaval. 1941. aasta oktoobrist oli vabatahtlikult sakslaste tõlk koonduslaagris^[viide?], hiljem Dno raudteejaama komandantuuris.

1944–1946 oli ta Tartu riikliku ülikooli dotsent, 1946–1947 kirjanduslikul tööl, 1947–1951 TRÜ dotsent, 1951–1954 Nõukogude võimude poolt kinni peetud, 1955–1974 taas TRÜ vene kirjanduse kateedri dotsent. 1984. aastast oli vabakutseline kirjanik.^[viide?]

Tema luule oli mõjutatud vene luulekoolkondadest.^[viide?]

Ta oli EYS Veljesto vilistlane.

Valmar Adams oli viimane Eesti Kirjanike Liidu liige, kes oli sündinud 19. sajandil.

• "Suudlus lumme" (1924; esikluulekogu)
• "Valguse valust. 1925. aasta intermezzo" (1926; luuletused)
• "Maise matka poolel teel" (1932; luulekogu)
• "Põlev põõsas" (1937; luulekogu)
• "Tunnetuse tund" (1939; lüürikat)
• "Sinu sekundid" (1971; mõttepäevik)
• "Vene kirjandus, mu arm" (1977; kirjandusteaduslikke artikleid ja esseesid)
• "Õhtune valgus" (1982; uut luulet)
• "Oomega" (1985; esseid ja murdmemuaare)
• "Esta astub ellu" (1986; esseeromaan)

• "Nooruse tolmunud kuld" (1972; valitud värsse ja mõttelooteid 1924–1969)
• "Punased nelgid" (1982; luulevalimik)

• "Eesti nüüdislüürika" (1929; uuemate luuletajate värsipõimik)

• Elav ja surnud sõna nüüdisaja kultuuriteguritena, Akadeemia nr 4, 1937

• Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia (1988, "Esta astub ellu")

Valmar Adamsi poeg on Jüri Adams.

• Kalle Kurg. Autoportree noorest kirjanikust. (Arvustus raamatule "Sinu sekundid: mõttepäevik") – Keel ja Kirjandus 1972, 1, lk 49–51.
• Rein Veidemann. Valmar Adamsi eluhoiakust ja maailmamõistmisest. – Keel ja Kirjandus 1979, 1, lk 5–10.
• Tiit Hennoste. Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 9. loeng: värsiõpetuse õppetunnid. (Vaidlus irdriimi üle.) – Vikerkaar 2007, 9.

• Valmar Adams Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Valmar Adams portaalis "Tartu ilukirjanduses"