Valgustusajastu (prantsuse keeles siècle des Lumières, saksa keeles Zeitalter der Aufklärung, inglise keeles Age of Enlightenment, vene keeles Просвещение) oli teadlikkusele keskendunud ajajärk 18. sajandi Euroopas, mil vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse vaadetesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama mõistust, mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust.

Valgustusajastu nimetus pärineb Voltaire'ilt ja Johann Gottfried von Herderilt. Essees "Mis on valgustus?" ütleb Immanuel Kant, et valgustus on inimkonna vabanemine alaealisusest, st autoriteetide eestkoste alt. Sellised autoriteedid olid valgustajate meelest eeskätt riik ja kirik.^[1] Kant määratles nimetatud artiklis valgustuse inimese väljumisena "omasüülisest alaealisusest" ning püüdlusena alati ja igas olukorras "mõelda ise". Valgustusajastule iseloomulikeks peetakse aga ka varasemaid mõtlejaid, nt John Locke, Nicolas Malebranche, Isaac Newton, Charles de Montesquieu jpt.

Euroopa valgustusideed algusid Inglismaalt, kus kodanlik pööre toimus kõige varem. Prantsuse valgustajad Montesquieu ja Rosseau vaimustusid Inglismaal viibides sealsete filosoofide vaadetest ja ühiskonna vabameelsetest tavadest. Ning kuigi enamik valgustuse põhimõtteid tuli inglastelt, siis just prantslased Voltaire ja Rousseau kujundasid Euroopa valgustusliikumise. Riiklik ja poliitiline tõus ning kultuuriline elavnemine algasid ka Saksamaal ja Venemaal.

Valgustusajastu ideede tulemuseks olid valgustatud absolutism, Ameerika iseseisvussõda ja Prantsuse revolutsioon. Suurt mõju avaldas valgustus ka tööstuslikule pöördele.

• Šoti valgustus
• Ameerika valgustus
• Prantsuse valgustus
• Saksa valgustus
• Vene valgustus
• Hellenistlik valgustus
• ...

• Valgustusfilosoofia
• Ratsionalism
• Humanism
• Modernism
• Postmodernism
• Valgustusliikumine
• Valgustuse projekt

• Peeter Tarvel, Jooni valgustusajastu olemusest., Ajalooline Ajakiri nr 4/1937