Vadjamaa
Vadjamaa oli vadjalaste maakond Eesti kirdepiiril Ingeris Soome lahe ääres Narva jõest ja Peipsist Gattšinani. II aastatuhande algul asustasid seda vadjalased.
Asustus
[muuda | muuda lähteteksti]Vadja asustus oli tihedaim Isuri lavamaal Luuga jõest idas, kus alale olid iseloomulikud väga suured külad, kus tegeleti rauatööndusega. Narva ja Luuga jõe vaheline soostunud ala oli aga peaaegu täiesti asustamata.[1]
Kui vadja ja eesti muinashõimude lahknemise põhjustas sattumine erinevasse poliitilisse alluvusse (Novgorodi vabariik ja Liivi ordu), siis ei olnud veel 16. sajandini eestlaste-vadjalaste etniline piir selge – ümberasumised toimusid hiliskeskajani, võib-olla ka pärast seda. Vadjalaste asustus Narva jõest läänes Alutagusel oli küllaltki suur, kuigi nimetatud piirkonna lõunaosas olid ülekaalus juba eesti hõimud. Vadjalased moodustasid märkimisväärse osa Narva elanikkonnast.[1]
Peamised muistised on laibamatustega kääbaskalmistud (paljudel haudadel on kivikate), kust on leitud vadjalastele iseloomulikke ehteid: ripatseid, oimurõngaid, käevõrusid.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Vadjamaa sattus Vana-Vene riigi mõjusfääri 1. aastatuhande 10.–11. sajandil Jaroslav Targa valitsemisajal Novgorodis (1010–1036 Novgorodi vabariigi vürst, 1016–1018 ja 1019–1054 Kiievi suurvürst) mainitakse Vadjamaad tema valitsetavate piirkondade seas[2].
Vadjamaa elanike järgi nimetati 12.–13. sajandil Laadoga järve Vadja järveks (vene keeles Водское озеро)[3].
12. sajandil ühendati Vadjamaa Novgorodi valdustega ning Vadjamaa elanikud osalesid koos Novgorodi vägedega Neeva lahingus ja Jäälahingus.
15. sajandi lõpul nimetati Novgorodimaa loodepoolset haldusala Vadja viiendikuks (Водская пятина).
1478. aastal vallutas Moskva suurvürst Ivan III Novgorodi ja Novgorodimaa ning Vadja viiendik sai osaks Moskva suurvürstiriigist.
Pikemalt artiklis Ingeri#Ajalugu
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Anti Selart. Eesti idapiir keskajal. Tartu Ülikooli kirjastus, 1998. ISBN 9985-56-376-0
- ↑ П.Кеппен. Водь в С.Петербургской губернии. САНКТПЕТЕРБУРГ. 1851. стр. 18
- ↑ Новгородская первая летопись старшего и младшего изводов. Комиссионный сп. Стр 270
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Silvia Laul. Vadja hõimude kujunemisest. - Läänemeresoomlaste etnokultuuri küsimusi, Tallinn 1982, lk 21-22.
- Paul Ariste. Kolme läänemere keele hääbumine. - Keelekontaktid. Tallinn: Valgus, 1981. lk. 76 - 82.
- Paul Ariste. "Vadja keele grammatika" Tartu. 1948.
- Paul Ariste. "Vadjalaste laulu" Tallinn. 1960.
- Paul Ariste. "Vadja muinasjutte" Tallinn. 1962.
- Paul Ariste. "Vadja rahvakalender" Tallinn. 1969.
- Paul Ariste. "Vadja muistendeid" Tallinn. 1977
- Paul Ariste. "Vadjalane kätkist kalmuni" Tallinn. 1974.
- Paul Ariste. "Vadja muistendeid" Tallinn. 1977.
- Paul Ariste. "Vadja mõistatusi" Tallinn. 1979.
- Paul Ariste. "Vadja keele lugemik" Tartu. 1980.
- Paul Ariste. "Vadja pajatusi" Tallinn. 1982
- Paul Ariste. "Vadja rahvalaulud ja nende keel" Tallinn. 1986.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Text is available under the CC BY-SA 4.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.
