Uus-Siberi saared

Uus-Siberi saared on saared Põhja-Jäämeres. Koosnevad kolmest rühmast: Ljahhovi, Anjou ja De Longi saared. Saared eraldavad Laptevite merd Ida-Siberi merest.

Uus-Siberi saared kuuluvad Venemaale Sahhale. Nende kogupindala on 38 tuhat km².

Esimesed teadaanded Uus-Siberi saartest pärinevad Jakov Permjakovilt, kes seilas Leena suudmest Kolõma poole. 1712 maabus ta koos kasakasalgaga, mida juhtis Merkuri Vagin, Suur-Ljahhovi saarele. 19. sajandil uuris saarestikku Jakov Sannikov 1809–1811, hiljem parun Eduard Gustav von Toll 1886–1892.

Saarestiku kõrgeim mägi on 374 m kõrgune Malakatõn-Tass Kotelnõi saarel. Palju on järvi, soid ja väikesi jõgesid.

Kliima on arktiline. Saarestikus on arktiline tundra ja külmakõrb. Kõikjal sarestikus on igikeltsa ja maa-alust jääd. Põhjapoolsed saared on kaetud lumega 9-10 kuud aastas. Sademeid on aastas 132 mm. Jaanuari keskmine temperatuur on -28...-31 °C. Juuli keskmine temperatuur on kaldal keskmiselt +1...+3 °C, soojal päeval +8...+11 °C. Sisemaal on mõne kraadi võrra soojem: keskmiselt 3...6 °C, soojal päeval isegi 16...19 °C.

Alaline elanikkond saarestikus puudub. Kotelnõi saarel tegutseb alates 1933 polaarjaam.

Hilispleistotseenis moodustasid Uus-Siberi saared Suure Arktika Tasandiku ehk Beringia kõrgeima osa. Sel ajal oli merepind tänapäevasest 100–120 m madalamal ja maismaa ulatus mandrilava piirini, 700–1000 km kaugemale põhja kui tänapäeval. Kuid isegi jääajal polnud see ala laialt igijääga kaetud, ehkki De Longi saartel moodustusid 17 000 – 24 000 aastat tagasi väikesed passiivsed jääkatted. Väikeste liustike jälgi on leitud ka teistelt Uus-Siberi saartelt. Pärast meretõusu, mil Beringia üle ujutati, jäi selle alale madalasse merre siiski hulk fossiiljääst moodustunud saari, mis tänapäevaks on kõik sulanud, viimane 20. sajandi keskel.