Tyndalli efekt
Tyndalli efekt on nähtus, kus valguskiirgus kolloidlahuse süsteemis (tolmune õhk, udus jt) hajub. Valgus hajub keskkonnas suspendeerunud aineosakestel ning valgusvihu tee keskkonnas muutub nähtavaks.[1] Tyndalli efekt ilmneb ka puhtas meediumis selle tiheduse fluktuatsioonide pärast.[viide?]
Efekt on nime saanud iiri teadlase John Tyndalli järgi, kes avastas selle 1869. aastal.[2][1]
Sarnaselt Rayleigh' hajumisega sõltub hajunud valguse intensiivsus valguse sageduse neljandast astmest. Tyndalli efekti seletab kõige paremini Mie hajumine, kuna osakesed on enamasti sfäärilised[1] ja suuremad kui valguse lainepikkus.[2]
Tyndalli ja Rayleigh' hajumise peamine erinevus seisneb intensiivsuses: Tyndalli hajumine on oluliselt intensiivsem, kuna kolloidosakesed on palju suuremad kui aatomid või molekulid (Rayleigh' hajumise korral).[1] Tyndalli efekti kasutatakse, et teha kindlaks, kas tegemist on kolloid- või tõelise lahusega. Efekt töötab ka väga väikese kontsentratsiooni korral (kuni 0,1 ppm), kuid esineb ka erandeid. Näiteks piimas Tyndalli efekt ei avaldu.[2] Ka tolmu olemasolu õhus saab kontrollida Tyndalli efekti abil.[1]
Meteoroloogias näitab Tyndalli efekt, et atmosfääris esineb uduvine, udu või sudu. Selle eelduseks on väga suur õhuniiskus (80–85%). Efekt võib udu tekkele ka eelneda, kui õhus on suurenenud veepiiskade või jääkristallide hulk. Kuiva kliimaga aladel põhjustab efekti ilmnemist enamasti tolm.[1]
Lahuste Ramani spektri mõõtmisel võib olla vajalik ultrafiltrimine, et vähendada Tyndalli efektist tekkivat mõõteviga.[viide?]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Text is available under the CC BY-SA 4.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.
