Trafalgari lahing oli 21. oktoobril 1805 toimunud merelahing Suurbritannia mereväe ning Prantsusmaa ja Hispaania ühislaevastiku vahel. Lahing oli osa Napoleoni sõdade (1803–1815) aegsest Kolmandast Koalitsioonisõjast (augustist detsembrini 1805).

Lahing oli brittide otsustavaim merevõit tolles sõjas. 27 Briti liinilaeva admiral Horatio Nelsoni juhtimisel (HMS Victory pardal) purustasid Prantsuse ja Hispaania 33 liinilaevast koosneva laevastiku Prantsuse admirali Pierre-Charles Villeneuve'i juhtimisel Hispaania edelarannikul, Trafalgari neemest läänes. Prantsuse-Hispaania laevastik kaotas 22 laeva, britid mitte ainsatki.

Briti võit kinnitas hiilgavalt Suurbritannia eelmise sajandi vältel saavutatud ülevõimu merel. Selle üks põhjus oli Nelsoni loobumine tavapärasest meretaktikast, kus vaenlase laevastikule läheneti ühes rivis, paralleelselt vaenlase laevadega, et anda laevadele parim laskeala ja soodustada signaliseerimist. Selle asemel jagas Nelson laevad kahte perpendikulaarsesse rühma, mis tõi ka võidu ülekaaluka vastase vastu.

Nelson sai lahingus surmavalt haavata, temast kujunes üks Briti suuremaid sõjakangelasi. Vastase komandör admiral Villeneuve langes vangi koos oma lipulaeva Bucentaure'iga. Hispaania admiral Federico Carlos Gravina y Nápoli pääses koos laevastiku riismetega põgenema ning suri mõne kuu pärast lahingus saadud haavadesse.