Toulouse'i krahv Raymond IV valitses Toulouse'i alates Merovingide ajastust kui ühte suurematest linnadest Lõuna-Gallias, olenemata ühest või teisest rivaalitsevast Frangi kuningast pärast Chlodowech I. Sellele kuninga poolt nimetatule pole järglasi teada, kuigi mõned nimed on tänapäevani säilinud. Karolingide ajastul muutusid nimetamised (nii krahvid kui ka duces, hertsogid) palju regulaarsemaks ja paremini teadaolevaks, kuigi amet langes varsti kuningliku õukonna mõjualast välja ja muutus päritavaks.

Pärilikud krahvid valitsesid Toulouse'i linna ja seda ümbritsevat Toulouse'i krahvkonda 9. sajandi lõpust aastani 1270. Krahvid ja teised pereliikmed olid erinevatel aegadel ka Quercy, Rouergue'i, Albi ja Nîmes'i krahvid ning Septimaania ja Provence'i markkrahvid. Raymond IV asutas ristisõdijate riigi Tripoli krahvkonna ja tema järglased olid seal krahvid.

Merovingide ajal näib Toulouse olevat jäänud suurimaks linnaks Lõuna-Gallias. Seda valitsesid hertsogid või krahvid, olenevalt sellest, milline rivaalitsev Frangi kuningas valitses pärast Chlodowech I. See esineb tähtsal kohal Grégoire de Tours'i ja Sidonius Apollinarise kirjutistes. Umbes aastal 628 asutas Dagobert I Akvitaania kuningriigi oma vennale Charibert I-le, kes valis Toulouse'i oma pealinnaks. Järgmised 80 aastat on selle ajalugu varjatud, kuni Karl Martelli päevadeni, kui seda piiras Al-Ándalusi wāli Al-Samh ibn Malik al-Khawlani, kuid läks Eudes Suurele, kelles hilisemad kirjanikud avastasid kõigi hilisemate Toulouse'i krahvide esivanema. Tänapäevane kriitika on siiski põrmustanud selle genealoogia; ja tegelik Toulouse'i ajalugu taasalustab aastal 780 või 781, kui Karl Suur nimetas oma poja Ludwig Vaga Akvitaania kuningaks Toulouse'iga kui pealinnaga.

Noore kuninga alaealisuse ajal valitses tema õpetaja Chorson Toulouse'is hertsogi- või krahvitiitliga. Olles Wormsi riigipäeval võimult kukutatud, sai tema järglaseks Guillaume de Gellone, Lõuna-Prantsusmaa traditsiooniline kangelane, kes aastal 806 taandus oma äsjaasutatud Saint-Guilhem-le-Désert'i, kus ta aastal 812 suri. Frangi riigi kuninga Ludwig Vaga ja tema laste kehvadel päevadel kannatas Toulouse sarnaselt ülejäänud Lääne-Euroopaga. Seda piiras aastal 844 Charles II Paljaspea ja selle võtsid neli aastat hiljem normannid, kes seilasid aastal 843 Garonne'i pidi üles kuni linna müürideni. Umbes aastal 852 järgnes Quercy krahv Raymond I oma vennale Frédolonile kui Toulouse'i ja Rouergue krahv; temast alates on kõik hilisemad Toulouse'i krahvid nende järglased. Raymond I lapselapsed jagasid oma vanemate valdused; nendest Raymond II sai Toulouse'i krahviks ja Ermengaud Rouergue krahviks, kui Septimaania, Quercy ja Albi pärilikud tiitlid olid nende ühisvalduses. Raymond II pojapoeg Guillaume III abiellus Provence'i Emmaga ja andis osa sellest oma nooremale pojale Bertrand I de Forcalquierile. Guillaume'i vanem poeg Pons sai kaks last, kellest Guillaume IV oli oma isa järglane Toulouse'is, Albis ja Quercy's; samas noorem, Raymond IV, tegi ennast Rouergue krahvide tohutute valduste isandaks, abiellus oma nõo, Provence'i pärijannaga, ja umbes aastal 1085 hakkas valitsema oma vanema venna tohutuid valdusi, kes oli veel elus.

Sellest ajast alates olid Toulouse'i krahvid suurimad isandad Lõuna-Prantsusmaal. Raymond IV võttis endale ametlikud tiitlid Provence'i markii, Narbonne'i hertsog ja Toulouse'i krahv. Pärast seda seilas krahv Esimesse ristisõtta. Kui Jeruusalemm oli vallutatud, saadeti ta piirama Tripoli linna, tänapäeval Põhja-Liibanonis. Ta hukkus enne linna vallutamist, kuid teda peetakse esimeseks Tripoli krahviks. Kui linn aastal 1109 alistus, võttis tema poeg Bertrand tiitli üle ja tema järglased valitsesid Tripoli krahvkonda aastani 1187, ajani, kui Jeruusalemma kuningriik Saladini poolt tagasi vallutati.

Kui Raymond oli eemal Pühal maal, hõivas Toulouse'i Akvitaania hertsog (1086–1126) Guillaume IX, kes nõudis linna oma naise, Guillaume IV tütre Philippa õigustes, kuid ei suutnud seda kaua hoida. Raymondi poeg ja järglane Bertrand järgis oma isa eeskuju ja läks aastal 1109 Pühale maale, jättes oma suure valduse surma korral oma vennale Alfonso Jordanile. Selle vürsti valitsemist häirisid Guillaume IX ja tema pojatütre Akvitaania Eleanori ambitsioonid, kes kutsus oma abikaasat Louis VII toetama tema nõudmisi Toulouse'ile sõjaga. Pärast lahutamist Louis'st ja abiellumist Henry II-ga läksid Eleanori nõuded sellele monarhile, kes viimaks aastal 1173 sundis Raymond V andma Toulouse'i vasallitõotuse. Raymond V, trubaduuride patroon, suri aastal 1194 ja tema järglane oli tema poeg Raymond VI, kes pandi paavst Innocentius III poolt kirikuvande alla ja Toulouse'i krahvkond pandi interdikti alla. Raymond soovis paavsti rahustada, kuid kui paavsti legaat Pierre de Castelnau aastal 1208 mõrvati, süüdistati Raymond'i ja peeti vajalikuks karme meetmeid. Languedoc laastati Albilaste sõdades Simon de Montfort'i juhtimisel, kes okupeeris aastal 1215 Toulouse'i, kuid kaotas aastal 1218 selle piiramisel oma elu. Krahv Raymond võideti aastal 1213 ja jäeti ajutiselt ilma oma läänist.

Raymond VII, Raymond VI ja Inglismaa Joani poeg, järgnes oma isale aastal 1222 ja suri aastal 1249, jättes pärijaks ainsa tütre Jeanne'i, kes oli abielus Louis VIII poja ja Louis IX venna Alphonse'iga. Alphonse'i ja Jeanne'i surmaga aastal 1271 läks Toulouse'i krahvide tohutu pärand Prantsuse kuninga domeenile.

• 700–735 Eudes Suur, Akvitaania hertsog
• 778–790 Chorson, kukutati Karl Suure poolt
• 790–806 Guillaume de Gellone
• 806–816 Bégon
  • 811–818 Raimond Rafinel (811–818), tema suhe eelnevate ja järgnevate krahvidega on teadmata
• 816–835 Berengar
• 835–842 Bernard
  • 842–843 Acfred, vallutuse kaudu
• 844–849 Guillaume, oli edukas Frédoloni vastu

Rouergue'i dünastiasse mittekuuluvad krahvid ei ole paksus kirjas.

• 844–852 Frédolon
• 852–863 Raymond I
  • 863–865 Humfried, kukutas Raymondi ja krahv vallutuse kaudu
  • 863–865 Sunyer, nimetatud Humfriedi vastu
• 865–877 Bernard II
• 877–886 Bernard III Plantevelue
• 886–918 Eudes
• 918–924 Raymond II
• 924 – u 950 Raymond III Pons

Oli juba ammu mõeldud, et ta oli vahetult Guillaume III eelkäija. Siiski näitavad hiljutised uuringud vähemalt ühe ja kuni kolme varem tähelepanuta jäänud krahvi lisamist. Et vähemalt üks neist oli nimega Raymond, on põhjustanud konflikti nummerdamissüsteemis, kuid enamus ajaloolasi jätkab traditsioonilise nummerdamise kasutamist hilisematel Raymond'idel.

• u 950 – u 961 Raymond (IV)
• u 961 – u 972 Hugues
• u 972 – u 978 Raymond (V)

• 978–1037 Guillaume III Taillefer
• 1037–1061 Pons
• 1061–1094 Guillaume IV
• 1094–1105 Raymond IV (VI), päris krahvkonna, kui Guillaume IV tütar Philippa ei saanud Pons'i testamendi tõttu pärida.

Kasutades ära Raymondi lahkumist Esimesse ristisõtta ja muresid krahvkonnas, nõutas Philippa võimas abikaasa aastal 1098 Toulouse'i talle.

• 1098–1101 Philippa abiellus Akvitaania hertsogi Guillaume IX-ga

• 1105–1109 Tripoli Bertrand Toulouse panditi Philippa nõole Bertrand'ile. Seejärel anti krahvkond Bertrand'i pärijatele

Kasutades ära Alfonso Jordan'i noorust, võttis Guillaume IX taas krahvkonna

• 1109–1117 Philippa ja Akvitaania Guillaume IX taas
• 1117–1120 Akvitaania Guillaume X, Guillaume IX ja Philippa poeg

• 1109–1148 Alfonso Jordan
• 1148–1194 Raymond V (VII)
• 1194–1222 Raymond VI (VIII)
  • 1215–1218 Simon IV de Montfort, krahv vallutuse kaudu Albilaste sõdade ajal
  • 1218–1224 Amaury VI de Montfort, Simon'i poeg
• 1222–1249 Raymond VII (IX)
• 1249–1271 Jeanne ja Alphonse de Poitiers, tema abikaasa.
  • 1271 Philippa de Lomagne, püüdis edutult nõuda krahvkonna pärandit Pariisi parlamendile

Siit alates läks Toulouse 1229. aasta Pariisi lepingu tingimustega Prantsuse kroonile.

• 1271–1285 Philippe III, Prantsusmaa kuningas ja Alphonse'i vennapoeg.

Tiitli mainimisest loobuti pärast tema surma kuningliku tiitli osana

Aastal 1681 taastati Toulouse Louis XIV poolt kuningliku apanaažina tema vallaspojale Madame de Montespan'iga.

• 1681–1737 Louis-Alexandre