Todor Hristov Živkov (Toдор Xpиcтoв Живков; 7. september 1911 Pravec – 5. august 1998 Sofia) oli Bulgaaria poliitik, Bulgaaria Kommunistliku Partei^[1] juht 1954–1989, peaminister 1962–1971 ja president 1971–1989.

Živkov sündis Pravecis talupoja peres. 1928 astus ta Bulgaaria Noorsoo Liitu, mis oli tihedalt seotud Bulgaaria Tööliste Parteiga. 1929 asus ta tööle trükitöölisena Sofias valitsuse ametlikus trükikojas Daržavna Pečatnica. 1932 astus ta Bulgaaria Kommunistlikku Parteisse ja valiti peatselt Sofia piirkonnakomitee liikmeks. 19. mail 1934 korraldatud riigipöörde tulemusel keelustati kõik erakonnad Bulgaarias, ent kommunistliku partei struktuur säilis ja Živkovi roll Sofias samuti.

Ta osales 1941–1944 vastupanuliikumises. 1943 organiseeris ta oma kodukoha lähedal Čavdaris partisaniliikumist. 1944. aasta suvel oli ta Sofia operatsiooni ajal komandöri asetäitja ja koordineeris partisanirühmade koostööd Punaarmeega 9. septembril 1944 korraldatud nõukogude-meelse riigipöörde ajal, mille käigus Živkov sai Sofia politseijõudude (rahvamiilitsa) juhiks. Pärast sõda eelistas Živkov edutada neid inimesi, kellega oli partisaniliikumise ajal koos töötanud.

Pärast sõda valiti ta parlamenti ja edutati peagi Bulgaaria KP sekretariaati ja poliitbüroosse. Bulgaaria KP esimese sekretärina sai temast Bulgaaria poliitika domineeriv kuju 1956, kui suri Vǎlko Červenkov. 1962. aastal valiti Živkov Bulgaaria peaministriks^[2] ja 1971 Bulgaaria presidendiks, kelleks ta jäi idabloki kokkuvarisemiseni 1989.

Živkovi ametiaega iseloomustas ettevaatlik konservatism. ^[viide?]

1990. aastal esitati talle süüdistused pettustes ja 1992 mõisteti ta seitsmeks aastaks koduaresti. Vabastati jaanuaris 1997.