Tark Hans (saksa keeles der Kluge Hans) oli Wilhelm von Osteni hobune, kellega ta demonstreeris arvutustrikke.

Hans oskas väidetavalt liita, lahutada, korrutada, jagada, tegelda murdudega, öelda kellaaega, lugeda kalendrit, eristada muusikalisi helisid ning lugeda ja mõista saksa keelt. Omaniku küsimusele vastas Hans kabjaga vastu maad koputades.

Psühholoog Oskar Pfungst tõestas 1907. aastal, et tegu on trikiga, mitte hobuse arvutamisoskusega. Nimelt leidis Pfungst, et hobune reageeris inimese mittetahtlikele vihjetele inimtreeneri kehakeeles. Treener ise ei olnud teadlik, et ta loomale selliseid vihjeid andis.^[1] Pfungsti uurimuse auks pandi nähtusele nimeks Targa Hansu efekt ning see on endiselt oluline teadmine vaatleja-ootuste efektis ja loomade kognitsiooni uurimises.

Hansu uuris ka kuulus Saksamaa filosoof ja psühholoog Carl Stumpf.

Pärast von Osteni surma 1909. aastal oli Hans mitme omaniku käes. Pärast 1916. aastat ei ole Hansu kohta andmeid ja tema edasine saatus on teadmata.

Suure avaliku huvi tõttu Targa Hansu vastu pandi kokku uurimisgrupp, et teha kindlaks, kas von Osteni väited vastavad tõele. Carl Stumpf pani kokku 13-liikmelise spetsialistide rühma, kuhu kuulus veterinaar, tsirkuse juht, ratsaväe ohvitser, mitu kooliõpetajat ja Berliini loomaaia direktor. Rühma tunti Hansu Komisjoni nime all. Septembris 1904 leidis komisjon, et Hansu esinemisel ei kasutata trikke.

Komisjon saatis tulemused Oskar Pfungstile, kes testis väidete tõesust neljal viisil.

1. Eraldas hobuse läbiviijast ja publikust, et ta ei saaks neilt vihjeid.
2. Kasutas küsijatena teisi inimesi, mitte hobuse treenerit.
3. Muutis hobuse nägemisvälja (kas näeb küsijat või mitte) silmaklappide abiga.
4. Varieeris küsijaid: mõned teadsid esitatud küsimusele vastust, mõned mitte.

Pfungst leidis, et Hans vastas küsimusele õigesti ka siis, kui küsija ei olnud tema treener von Osten, välistates sellega mehe teadliku petturluse. Siiski leidis ta, et hobune vastas küsimusele õigesti ainult siis, kui küsija ise teadis õiget vastust ja kui hobune nägi küsijat. Kui von Osten teadis küsimusele vastust, oli Hansu õigete vastuste protsent 89, aga kui von Osten ei teadnud vastust, siis vastas Hans õigesti ainult 6%-le küsimustest.

Seejärel pööras Pfungst tähelepanu küsija uurimisele. Küsijat jälgides täheldas Pfungst, et kui hobuse koputused lähenesid õigele vastusele, muutusid küsija kehahoiak ja näoilmed moel, mis näitasid lihaste pinguletõmbumist. Viimase õige koputuse ajal lasi küsija keha uuesti pingest vabaks. Hobuste sotsiaalse suhtlemise süsteem võib põhineda selliste väikeste muutuste märkamisel, mistõttu suutis Hans küsija vihjeid nii kergesti märgata, isegi kui vihjed ei olnud teadvustatud.

Pfungst uuris laboratoorselt ka inimesi, ise samal ajal hobuse rolli mängides.

von Osten, kes ei uskunud Pfungsti uurimuse tõepärasusesse, jätkas hoolimata oma väidete ümberlükkamisest Hansuga etenduste andmist üle kogu Saksamaa.

Oskar Pfungst leidis, et ta ei suuda kontrollida Hansule mittetahtlike vihjete andmist. Selle fenomeni teadvustamisel on olnud suur mõju metodoloogiale ja eksperimentidele, kus osalised on aistimisvõmelised (sealhulgas inimesed).

Targa Hansu efekti esinemise oht on üks suur põhjus, miks võrdlevad psühholoogid testivad loomi tavaliselt isoleeritud ruumides, ilma katse läbiviijaga kontakti astumata. See tekitab aga omaette probleeme, sest paljud huvitavad fenomenid loomade kognitsioonis eksisteerivad ainult sotsiaalse konteksti olemasolul. Selleks et neid fenomene treenida ja demonstreerida, on tarvis luua sotsiaalne suhe treeneri ja looma vahel. Targa Hansu efekti on näiteks uuritud narkokoertel. California Davise Ülikooli uuringus leiti, et treenerid võivad koertele anda vihjeid, mis viivad valepositiivsete tulemusteni.^[2] 2004. aasta uurimuses, kus koer Ricol väideti olevat suurem kui 200-sõnaline sõnavara, välditi treeneri võimalikke emotsionaalseid vastuseid koera tegevusele sellega, et kästi Ricol omanikule tuua mänguasi teisest eraldatud toast, kus loom ei saanud otsimise ajal treenerilt mingit tagasisidet.

Pfungsti katsed inimestega näitasid, et Targa Hansu efekt võib esineda ka inimestega tehtavates katsetes. Sel põhjusel ollakse hoolsad sellistel uurimisaladel nagu taju, kognitiivne psühholoogia ja sotsiaalpsühholoogia. Katsed viiakse tihtipeale läbi topelt-pimeda katseplaaniga, kus eksperimentaator ega ka katseisik ei tea, millise katsetingimuse grupis osaleja on. Teine moodus efekti vältimiseks on kasutada eksperimendi läbiviimiseks arvutit, mis ei saa katses osalejale anda vastustest ja reaktsioonidest sõltuvat tahtmatut tagasisidet.

• Carl Stumpf