Õlisalvei seemned (inglise keeles chia seeds) ehk tšiiaseemned pärinevad õistaime õlisalvei viljadest. Õlisalvei kuulub huulõieliste sugukonda. Õlisavei on pärit Lõuna-Ameerikast, kus seda kasvatati juba eelajaloolistel aegadel.

Mehhikos asteekide juures oli õlisalvei koguni nii hinnatud taim, et sellele pühendati iga-aastaseid pidustusi. Kolumbuse vallutuste järel vajus tšiiaseemnete tarvitamine unustuse hõlma, kuna hispaania vallutajad keelasid pärismaalastel selle rituaalse tähendusega taime kasvatamise.^[1]

Tšiiaseemed on toitainete sisalduse poolest linaseemnetest väärtuslikumad. Neid kutsuti indiaani jooksjate toiduks, sest seemned annavad palju energiat ning kaitsevad organismi vedeliku kaotuse eest. Tšiiaseemned sisaldavad suures koguses oomega-3-rasvhappeid, antioksüdante, k.a. kvertsetiini, kiudaineid, kaltsiumi, magneesiumi, fosforit, rauda ja boori.^[2]

Tšiiaseemnetes on 64% oomega-3- ja 19% oomega-6-rasvhappeid. Võrdluseks, linaseemnetes on need arvud vastavalt 58% ja 15%. Kahtlemata on nii tšiia- kui ka linaseemned suurepärased oomega-3 allikad, kuid tšiias on suurem mineraalainete sisaldus: nad sisaldavad 631 milligrammi kaltsiumi ja 466 mg magneesiumi 100 grammi seemnete kohta (linaseemnetes on vastavalt 199 mg kaltsiumi ja 362 mg magneesiumi).^[3]

Pole leitud tõendeid, et tšiiaseemnete kasutamine avaldaks mõju retseptiravimite toimele.

Tšiiaseemneid kasutatakse mitmesugustes toitudes: smuutides, hommikuhelvestes, energiabatoonides, jogurtis, tortiljades ning ka pagaritoodetes. 2009. aastal lubas Euroopa Liit kasutada tšiiaseemneid kuni 5% leiva-saiatoodete kogu massist. Iraanis kasutatakse tšiiaseemneid šerbeti serveerimisel. Tšiiaseemnetest tehakse ka želatiinisarnast ainet.^[4]

1970. aastatel levis Ameerika Ühendriikides savikujukeste müük, mille peal olevaid õlisalvei seemneid kastes ja kasvatades sirgusid õlisalveitaimed.^[5]