Tõsikindlus on väite kahtlematu paikapidavus või kehtivus. Tõsikindlaks peetava paikapidavuses pole põhjust kahelda.

Rene Descartesi (1596–1650) filosoofia eesmärk oli leida tõsikindel teadmine, st teadmine, milles saab täiesti kindel olla, milles ei saa enam kahelda. Sellise teadmise leidmiseks kasutas Descartes kõiges kahtlemise meetodit. Ta järeldas, et nii taju kui ka aru ei saa tõsikindluse alusena usaldada. Ta sõnastas uusaja filosoofia kuulsaima lause: cogito ergo sum ('mõtlen, järelikult olen olemas').

Kuigi David Hume seadis kahtluse alla igasuguse võimaluse jõuda tõsikindlate teadmisteni maailma kohta, võtsid filosoofid endale ülesande: öelda, milline teadmine on usaldusväärne; kuidas põhjendada loodusteaduslike väidete tõsikindlat kehtivust?

Loogilise positivismi mõttekoolkonna esindajad püüdsid alates 1920.–1930. aastatest kõik mõttetud laused teaduskeelest eemaldada, et luua tõsikindel alus teadusele. Mõttekad olevat ainult need laused, mis on (teaduslikult või reaalselt) tõeste eelduste põhjal loogiliselt korrektselt koostatud; seepärast pole võimalik mõttekalt kõnelda jumalast, kunstist, eetikast jms. 1960. aastatel hakkasid loogilised positivistid ka ise tunnistama, et sellist ideaalkeelt pole võimalik luua.

Ludwig Wittgensteini märkmete põhjal koostasid Elizabeth Anscombe ja Georg Henrik von Wright raamatu "Tõsikindlusest" (1969).