Siniraag
|
See artikkel räägib linnuliigist; lindude perekonna kohta vaata artiklit Siniraag (perekond). |
| Siniraag | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Siniraalised Coraciiformes |
| Sugukond |
Siniraaglased Coraciidae |
| Perekond |
Siniraag Coracias |
| Liik |
Siniraag |
| Binaarne nimetus | |
|
Coracias garrulus (Linnaeus, 1758) | |
Siniraag (Coracias garrulus) on ainuke nii Eestis kui kogu Euroopas elav siniraaglaste sugukonda kuuluv lind.
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Siniraag on haki suurune, kehapikkus on 30–32 cm, tiiva siruulatus 52–58 cm. Täiskasvanud lind kaalub 120–126 g.
Pea ja kõht on türkiissinise sulestikuga, selg on roostepruun, tiivaotsad mustad. Sugupooled on välimuselt sarnased. Lend on sirgjooneline, laperdav.
Levik
[muuda | muuda lähteteksti]Siniraag on levinud Euroopas, Lääne-Aasias ja Marokos. Ta on rändlind, talvitub Aafrikas Saharast lõunas. Siniraa leviala on kitsenenud ja Eestist on ta haudelinnuna ilmselt taandunud, 2012. aastal ei leitud ühtegi pesitsusterritooriumi.
Kui siniraag oli Eestis tavaline põllumajandusmaastiku lind veel 1960. aastatel, siis viimased pesitsused on teada 2010. aastal Kagu-Eestist. Samuti on liigi arvukus kiirelt vähenemas Lätis, mis on pärast siniraa asurkonna taandumist tänaseks liigi põhjapoolseim asuala.[2]
Pesitsemine ja elupaigad
[muuda | muuda lähteteksti]
Siniraag teeb pesa enamasti puuõõnde või kaevab pesaõõne kruusasele mäenõlvale. Kurnas on 5–7 muna, mida emaslind haub keskmiselt 18 päeva[viide?].
Elupaigana eelistab puisniite ja pargilaadseid metsi. Pesapaik asub jahialast lahus, vahel mitme kilomeetri kaugusel.[3]
Iseloomuliku kaitsereaktsioonina roojavad siniraa pojad end vaenlase liginedes täis. See vähendab nende atraktiivsust suutäiena ning informeerib nende vanemaid pesa juures käinud külalistest.[4]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Siniraag toitub suurtest putukatest, sisalikest ja konnadest. Saaki varitseb mõnel väljaulatuval kohal istudes.
Arvukus
[muuda | muuda lähteteksti]Siniraa arvukus on Euroopas alates 1970. aastatest pidevalt vähenenud. Teda ohustavad keskkonnamürkide kasutamine, põllumajanduse ja metsanduse intensiivistumine. Efektse välimuse tõttu ohustab liiki ka jälitamine inimeste poolt.
Liigi Euroopa asurkonnaks hinnatakse 7000 – 10 000 pesitsevat paari.[2]
Kaitse
[muuda | muuda lähteteksti]Siniraag on kantud Eesti punase raamatu eriti ohustatud liikide hulka ja kuulub I kaitsekategooriasse. Tegemist on ka Euroopa Liidu linnudirektiivi I lisa ning Berni ja Bonni konventsiooni II lisa liigiga.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Bird, J. & Butchart, S. (BirdLife International Red List Authority) (2010). Coracias garrulus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2011.
- ↑ 2,0 2,1 "Siniraag - kadunud Eestist, kas peagi ka Lätist?" ERR Novaator, 4. detsember 2018
- ↑ Kumari, E. Eesti NSV linnud, Eesti riiklik kirjastus, Tallinn 1954.
- ↑ "Siniraa pojad kaitsevad end haisva oksega" ERR Novaator, 8. märts 2012
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Siniraag andmebaasis eElurikkus
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Siniraag |
Text is available under the CC BY-SA 4.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.
