Senjöör (prantsuse seigneur < ladina senior – vanem) oli keskajal suurfeodaal, kellest olid sõltuvuses feodaalses hierarhias madalamal seisvad feodaalid ehk vasallid. Senjööril kui maaomanikul oli oma valdustes nii poliitiline, kohtu- kui ka haldusvõim.

Teatud piirkonna senjööriks võis olla ka korporatsioon kloostri või linna näol.

Territooriumi kõrgemat senjööri (kuningat, vürsti, hertsogit) nimetati ka süserääniks. Kõrgeim feodaal ehk süserään omas nominaalselt kogu maad riigis. Feodaalses hierarhias allpool seisid hertsogid (kunagiste hõimupealike järglased) ja krahvid (kuninga piirkondlikud asevalitsejad) ning neist omakorda allpool väikefeodaalidena parunid ja rüütlid.

Senjööri ainuõiguseks (inglise seigniorage) oli raha vermimine ja selle kasutuse kohustuslikuks muutmine maksustamisõiguse läbi, s.t senjöör võttis oma alamatelt vastu maksusid vaid selles, tema poolt käibele lastud rahas. Tekitades nõudluse raha järele, oli senjööril võimalik tasuda oma alamatele ostetud kaupade ja teenuste eest enda poolt käibele lastud rahas. Kui raha omahind (metall + tootmiskulud) oli madalam, kui selle nominaalväärtus, siis tekkis selle emisioonist märkimisväärne rahaline tulu, mida võib käsitleda ka raha emisioonimaksuna. Paberrahast tekkiv tulu on veelgi suurem.^[1]

• maahärra ehk maaisand