Sakraalarhitektuur (ladina keelest sacer 'püha') on kultusliku otstarbega arhitektuur^[1]. Sakraalehitis on hoone, kus kohtuvad religiooni järgijad, et läbi viia tseremooniaid, palvusi ja muid religioosseid toiminguid. Usklike jaoks on sakraalhooned pühad.

Sakraalarhitektuur ja religioosne sümboolika on kunstiajaloo oluline osa. Tavaliselt iseloomustab sakraalhooneid eriline, igale religioonile ja kultuurile spetsiifiline põhiplaan, ehitustraditsioon ja dekoor. Arhitektuuriajalugu tegeleb mineviku arhitektuuri uurimisel sakraalehitistega rohkem kui ühegi muu hooneliigiga, sest enamikule minevikku jäänud kultuuridele on omane olnud ehitada religiooniga seotud hooned, nagu templid ja kirikud, kõige võimsamateks, püsivamateks ja mõjukamateks hooneteks kogukonnas^[2].

Sakraalarhitektuurist erineb ilmaliku otstarbega profaanarhitektuur.

Sakraalehitis on õpetus kivis, väljendades arusaama maailmast ja vastava religiooni põhiseisukohti. Sageli on hoone täpselt orienteeritud taevakehade või ilmakaarte järgi (neoliitikumi megaliitehitised, Egiptuse templid, ida-lääne suuna järgimine Euroopa kirikuehituses jne). Muutused sakraalarhitektuuris tähendavad ka muutusi ühiskondlikus teadvuses.^[viide?]

• Tempel
• Rooma tempel
• Fanum
• Kreeka tempel
• Egiptuse tempel
• Mithraeum
• Etruski tempel
• Tsikuraat
• Ġgantija

• Martyrion
• Basiilika
• Ristkuppelkirik
• Katedraal
• Kirik
• Katholikon
• Kabel
• Capilla abierta
• Capilla posa
• Baptisteerium
• Krüpt
• Palverännukirik
• Kloostrikirik
• Kollegiaatkirik
• Conjurador
• Dekanaalkirik
• Oratoorium
• Tsässon

• Sünagoog
• Jeruusalemma tempel
• Mošee

• Mandir
• Pagood
• Stuupa
• Tšaitja
• Džainistlik tempel
• Gurdwārā
• Šinto pühamu
• Teokalli

• Pühapaik
• Palverännukoht
• Ohvrikivi
• Lohukivi