Søren Aabye Kierkegaard

Søren Kierkegaard
Sündinud	5. mai 1813 (Kopenhaagen, Taani)
Surnud	11. november 1855 (42-aastaselt) (Kopenhaagen, Taani)
Piirkond	Lääne filosoofid
Ajastu	19. sajandi filosoofid
Mõjutajad Hegel, Luther, Kant, Hamann, Trendelenburg, Lessing, Sokrates
Tema mõjutas Jaspers, Wittgenstein, Heidegger, Sartre, Marcel, Derrida, Buber, Barth, Bonhoeffer, Brunner, Tillich, Auden, Camus, Kafka, de Beauvoir, May, Binswanger, Frankl, Borges, Updike, Percy, Brandes, Šestov, Unamuno, Urs von Balthasar, Hesse, Rilke, Strindberg, Ibsen, Welsh, Žižek
Autogramm

Søren Aabye Kierkegaard (5. mai 1813 – 11. november 1855) oli taani filosoof ja kirjanik, keda peetakse eksistentsialismi üheks alusepanijaks.

Suurem osa Kierkegaardi varastest töödest on kirjutatud mõne pseudonüümi all ning need "autorid" kommenteerivad varasemate "autorite" teoseid.

Kierkegaard kritiseeris teravalt oma aja hegeliaanlust ning Taani kiriku sisutühja "kristlikkust". Paljud tema teosed käsitlevad religioosseid teemasid, nagu usk Jumalasse, kirik kui institutsioon, kristlik eetika ja teoloogia jne.

Tema isa oli jõukas villakaupmees Michael Kierkegaard (1756–1838). Ema Ane Lund Kierkegaard (1768–1834) oli tema teine naine, kes enne oli Michaeli juures töötanud teenijana. Isal oli 7 last, kellest 6 said täiskasvanuks, aga ainult kaks elasid temast kauem: Aalborgi piiskop ja poliitik Peter Christian Kierkegaard (1805–88) ning Søren Kierkegaard, kes sai oma emapoolse vanaisa eesnime.

8. mail 1837 kohtus 24-aastane Søren Kierkegaard 15-aastase Regine Olseniga (1822–1904) ja armus esimesest pilgust. 8. septembril 1840 pakkus Kierkegaard neiule kihlust. 11. augustil 1841 katkestas Kierkegaard kihluse, pidades end oma sõnul liigse melanhoolia tõttu abieluks sobimatuks, kuid jäi Reginega elu lõpuni sõbralikesse suhetesse. Nähtavasti oli Regine ainus naine, keda Kierkegaard kunagi armastas. Regine abiellus 1847 oma endise koduõpetaja Johan Frederik Schlegeliga (1817–96), kes 1855–60 oli Taani Lääne-India kindralkuberner, nii et Kierkegaardi surma ajal oli Regine temast kaugel. Nii Schlegel kui Olsen olid Kierkegaardi filosoofia austajad.

28. septembril 1841 kaitses Kierkegaard Kopenhaageni ülikoolis magistrikraadi teemal "Iroonia kontseptsioon Sokratest silmas pidades". Sokratest kujutasid Platon ja Xenophon tõsiselt, aga Aristophanes oma komöödia "Pilved" tegelasena. Kierkegaardi arvates mõistis Aristophanes Sokratest paremini ja kujutas teda täpsemini. Kaitsmiskomisjoni arvates oli magistritöö tähelepanuväärne ja sügavamõtteline, kuid liiga mitteformaalne ja teravmeelne selleks, et olla tõsiseltvõetav akadeemiline teadustöö.

• Af en endnu Levendes Papirer. Udgivet mod hans Villie, 1838.
• Om Begrebet Ironi med stadigt Hensyn til Socrates, 1841.
• Enten - Eller. Et Livs-Fragment udgivet af Victor Eremita, 1–2, 1843.
• To opbyggelige Taler, 1843.
• Frygt og Bæven. Dialektisk Lyrik af Johannes de Silentio, 1843.
• Gjentagelsen. Et Forsøg i den experimenterende Psychologi af Constantin Constantius, 1843.
• Tre opbyggelige Taler, 1843.
• Fire opbyggelige Taler, 1843.
• Begrebet Angest. En simpel psychologisk-paapegende Overveielse i Retning af det dogmatiske, 1843.
• To opbyggelige Taler, 1844.
• Tre opbyggelige Taler, 1844.
• Philosophiske Smuler eller En Smule Philosophi af Johannes Climacus, udgivet af S. Kierkegaard, 1844.
• Problem om Arvesynden af Vigilius Haufniensis, 1844.
• Forord. Morskabslæsning for enkelte Stænder efter Tid og Leilighed af Nicolaus Notabene, 1844.
• Fire opbyggelige Taler, 1844.
• Tre Taler ved tænkte Leiligheder,1845.
• Stadier paa Livets Vei. Studier af Forskjellige. Sammenbragte, befordrede til trykken og udgivne af Hilarius Bogbinder, 1845.
• Afsluttende uvidenskabelig Efterskrift til de philosophiske Smuler. Mimisk-pathetisk-dialektisk Sammenskrift, Existentielt Indlæg, af Johannes Climacus. Udgiven af S. Kierkegaard, 1846.
• En literair Anmeldelse. To Tidsaldre, Novelle af Forfatteren til "en Hverdags-Historie", udgiven af J. L. Heiberg, 1846.
• Opbyggelige Taler i forskjellig Aand, 1847.
• Kjerlighedens Gjerninger. Nogle christelige Overveielser i Talers Form, 1847.
• Christelige Taler, 1848.
• Lilien paa Marken og Fuglen under Himlen. Tre gudelige Taler, 1849.
• Tvende ethisk-religieuse Smaa-Afhandlinger af H.H., 1849.
• Sygdommen til Døden. En christelig psychologisk Udvikling til Opbyggelse og Opvækkelse. Af Anti-Climacus, udgivet af S. Kierkegaard, 1849.
• "Ypperstepræsten" – "Tolderen" – "Synderinden", tre Taler ved Altergangen om Fredagen, 1849.
• Indøvelse i Christendom af Anti-Climacus. Nr. I. II. III, udgivet af S. Kierkegaard, 1850.
• En opbyggelig Tale, 1850.
• To Taler ved Altergangen om Fredagen, 1851.
• Om min Forfatter-Virksomhed, 1851.
• Til Selvprøvelse. Samtiden anbefalet, 1851.
• Dette skal siges; saa være det da sagt, 1855.
• Øieblikket nr. 1–10, 1855
• Synspunktet for min Forfatter-Virksomhed. En ligefrem Meddelelse, Rapport til Historien, skrevet 1848. Udgivet efter S.K.s død i 1859.
• Dømmer selv. Til Selvprøvelse Samtiden anbefalet. Anden Række, skrevet 1851–52. Udgivet efter S.K.s død i 1876.
• Bogen om Adler skrevet 1846–47. Udgivet efter S.K.s død i 1916.

• "Kas inimesel on õigust lasta ennast tõe pähe maha lüüa". Tõlkinud Arvo Alas – Looming 1998, nr 1, lk 111–118
• "Kartus ja värin; Meeliülendavad kõned". Tõlkinud Arvo Alas. Vagabund, Tallinn 1998
• "Surmatõbi". Tõlkinud Jaan Pärnamäe. Ilmamaa, Tartu, 2006
• "Võrgutaja päevaraamat". Tõlkinud Jaan Pärnamäe. Ilmamaa, Tartu, 2007
• "Filosoofilised pudemed". Tõlkinud Jaan Pärnamäe. Ilmamaa, Tartu, 2008
• "Ängi mõiste". Tõlkinud Jaan Pärnamäe. Ilmamaa, Tartu 2008

• Elmar Salumaa, "Sören Kierkegaard: ühe kristliku aatleja elu ja looming". Sari "Suurmeeste elulood", nr. 50, EKS, Tartu 1939; 2. trükk: LR 1993, nr. 17/18
• Bernard Bõhhovski, "Kierkegaard". Tõlkinud Sulev Hallik ja Arvo Alas. Eesti Raamat, Tallinn 1975
• Johannes Sløk, "Kierkegaardi maailm: uus teejuht geeniuse juurde". Taani keelest tõlkinud ja kommenteerinud Kai-Mai Aja. Olion, Tallinn 2000
• Georg Brandes, "Søren Kierkegaard". Tõlkinud ja järelsõna lk 217–231: Jaan Pärnamäe; 2. järelsõna lk 233–270 "Georg Brandes, Kierkegaard ja Eesti": Peeter Olesk. Sari "Avatud Eesti raamat", Ilmamaa, Tartu 2009, 272 lk

• Vaino Vahing, "Iseolemisest või veel kord minast" – Looming 1987, nr 3, lk 381–392; ilmunud ka raamatutes: V. Vahing, "E me ipso", Eesti Raamat, Tallinn 1990, lk 272–300; "Thespis: meie teatriuuendused 1972/73", Ilmamaa, Tartu 1997, lk 38–62 ja V. Vahing, "Vaimuhaiguse müüt", Ilmamaa, Tartu 2005, lk 29–54 (pealkiri "Søren Kierkegaard ja Carl Gustav Jung iseolemisest")
• Lev Šestov, "Usufilosoof Kierkegaard" – Poliitika 1991, nr 8 (lk 54–60) ja nr 9 (lk 54–63)
• Aivar Kull, "Kopenhaageni anomaalia" (E. Salumaa raamatu "Kierkegaard" uustrüki arvustus) – Päevaleht 16. 8. 1993 ja A. Kulli raamatus "Kulli pilk", Ilmamaa, Tartu 2005, lk 80–83
• Margus Ott, "Vaimu tervis ja haigus" (raamatu "Surmatõbi" arvustus) – Vikerkaar 2006, nr 12, lk 116–120
• "20. sajandi mõttevoolud", toimetanud Epp Annus, Tartu Ülikooli Kirjastus 2009, lk 319–332, peatüki autor Karin Kustassoo

Tsitaadid Vikitsitaatides: Søren Kierkegaard

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Søren Kierkegaard

• Annika Koppel, intervjuu tõlkija Arvo Alasega "Kierkegaard ärgitab inimest massist eralduma" Postimees, 13. veebruar 1999
• Haljand Udam, "Kierkegaard, religioon ja eksistentsialism" Sirp, 5. märts 1999
• Leho Lamus, raamatu "Surmatõbi" arvustus Postimees, 20. oktoober 2006
• Elmar Salumaa, Sören Kierkegaard kristliku aatlejana. – Akadeemia nr 3/1939