Sööt (põld)
Sööt (ka jäätmaa) on mõnda aega üles harimata põllumaa, mida kasutatakse enamasti karjamaana.[1]
Sööt viljelusmaa tähenduses on lääne- ja saarte murdes veel kare[2], kirde- ja idamurdes kelu[3].
Ajaloost
[muuda | muuda lähteteksti]Põlluharimise algaegadel oli metsavaestel aladel maa sööti jätmine mullaviljakuse taastamise peamine moodus, Eestis kuni 1. aastatuhande keskpaigani pKr. Söödiviljelust arendati kuni 19. sajandini peamiselt külade ääremaadel, Lõuna-Eestis ka võsamaadel, kus külvikorraväliseid põllutükke hariti 4–5 aastat järjest ilma väetamata ning jäeti siis need 10–15 aastaks sööti.
Põhja-Eestis kasutati tihti nn kaeramaid, kus mõneaastase söötisoleku järel kasvatati ühel aastal rukist või kaera. Lääne-Eestis ja Saaremaal kasutati ka söödi hapendamist, kui maad kobestati kündes ja äestades 2–3 aastal järjest ning alles seejärel kasvatati sellel paar-kolm aastat vilja. Pärast seda jäeti maa uuesti sööti.[4]
19. sajandi teisel poolel põlluharimine tõhustus ning vanad söödimaad muudeti pärispõlluks.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 205.
- ↑ Murdekaart. Vaadatud 11. veebruaril 2022.
- ↑ Murdekaart. Vaadatud 11. veebruaril 2022.
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk 295.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Herbert Ligi, Põllumajanduslik maakasutus Eestis XVI-XVII sajandil. Tallinn, 1963, 81–85.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Text is available under the CC BY-SA 4.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.
