Rulluisud on seadeldis, mis koosneb jalatsite külge kinnitatud ratastest ja pidurdusmehhanismist ning mis võimaldab liueldes liikumist ehk rulluisutamist.

Esimesed rulluisud olid tegelikult tavalised uisud, mille jalas oli asendatav ratastega. Hiljem muutusid üha populaarsemaks neljarattalised uisud, mille rattad olid paigutatud samasse asendisse nagu autol.

Rulluiske kasutatakse vaba aja veetmiseks ja sportimiseks.

Tundmatu hollandlane otsustas ühel suvel uisutama minna. Uisutamine oli talvel laialdaselt levinud liikumisviis, et mööda jäätunud kanaleid liuelda. See maailmale tundmatu leiutaja leidis võimaluse suvel uisutada: ta kinnitas puidust rullid puust ribide külge ja need omakorda jalanõude külge. Niisuguseid uusi jalanõusid hakati kutsuma skeeleriteks ehk rulluiskudeks.

Londonist pärit leiutaja Joseph Merlin osales maskeraadil, kus kandis oma uut leiutist, milleks olid metallist ratastega jalanõud. Joseph tahtis peole siseneda oma uuel leiutisel sõites ja samal ajal viiulit mängides. Saali kaunistas väga kallis seina suurune peegel. Viiuldav uisutaja Merlin sõitis otse vastu peeglit ja tema rulluisud lõpetasid tee rahva seas.

Berliinis tutvustati inimestele rulluiske graatsilisemal moel, selleks oli balleti esietendus. Ballett nägi ette ka uisutamist. Aga et tollal oli võimatu lavale jääd tekitada, siis asendasid rulluisud uiske.

Prantsusmaa esimene patent, mis oli seotud rulluiskudega, anti välja härra Petibledinile. Rulluisud koosnesid puidust tallast, kuhu olid kinnitatud rattad. Tald asetses saapa küljes ja rattaid oli 2-4, mis olid paigutatud üksteise järgi. Rattad olid tehtud vasest, puidust või elevandiluust.

Robert John Tyers patentis Londonis rulluisud, mida kutsuti rolitodeks. Nende iseärasuseks oli see, et saapa või kinga all oli 5 ratast ühes reas. Rolitode puuduseks oli see, et nendega ei saanud kurvides sõita, erinevalt tänapäeva rulluiskudest.

Berliini lähedal ühes kõrtsis, mida kutsuti Corse Halliks, sõitsid baaridaamid ringi rulluiskudel, et januseid kliente teenindada. See oli praktiline otsus, sest Saksamaal olid väga suured õllesaalid ja see oli suureks tähelepanu allikaks rulluiskudele.

Londonis avati avalikuks kasutamiseks suured hallid, kus sai rulluiskudega sõita.

Ameeriklane James Plimpton leidis viisi, kuidas teha kergesti kasutatavaid rulluiske. Plimptoni rulluiskudel oli kaks paralleelset rataste komplekti, üks paar asetses jalatsi kanna all ja teine paar talla all. Plimptoni disainitud rulluisud olid esimesed rulluisud, millega sai sujuvalt ka kurve võtta. Tänu sellisele disainile sündisid kaasaegsed neljarattalised rulluisud, mille abil oli võimalik ka selg ees sõita.

Chicago staadionil avati avalik rulluisutamise plats. Avaõhtul osales üle 7000 inimese.

Madison Square Gardenist New Yorgis sai suur rulluisutamise plats. Pärast seda avati veel sadu platse nii Ameerikas kui ka Euroopas. Rulluisutamisest sai väga populaarne spordiala ja sellest arenes välja mitu versiooni: vabaaja rulluisutamine nii välis- kui ka sisekeskkonnas, tantsusaalides rulluiskudel tantsimine ja kiirrulluisutamine.

Tehnoloogia arenedes hakati kasutama uusi plastmasse, mis võimaldasid muuta rataste disaini.

Minnesotast pärit vennad Scott ja Brennan Olson olid jäähokimängijad, kes leidsid vanaaegsed rulluisud. Leitud rulluiskudel oli veel kasutusel üherealine rataste süsteem. Olles huvitunud vanemast disainist, hakkasid vennad rulluiske ümber kujundama, võttes kasutusele vana disaini, kuid kasutasid kaasaegseid materjale. Nad kasutasid polüuretaanist rattaid, kinnitades need jäähokisaabaste külge ja lisasid kummist tehtud pidurdusvahendid.

Scott Olson rajas ettevõtte Rollerblade ja võttis kasutusele mõiste "rulluisutamine", mis spordis tähendas rulluisutamist üherealistel rulluiskudel, sest see oli ainus ettevõte, mis selliseid rulluiske valmistas. Esimestel masstoodanguga toodetud rulluiskudel olid ka mõned vead: neid oli raske jalga panna ja oma jalale kohandada, rattad purunesid kergesti ja kasutusel olevad pidurdusvahendid läksid katki ega töötanud väga hästi.

Vennad Olsonid müüsid oma ettevõtte maha ja uutel omanikel oli piisavalt rahalisi võimalusi, et disaini veelgi parandada. Esimesed rulluisud, mis muutusid väga populaarseks, olid Lighting TRS. Sellel paaril olid kõik varasemad vead eemaldatud ja raamid olid valmistatud klaaskiust, rattad olid paremini kaitstud, rulluiske oli kergem jalga panna ja jala jaoks mugavamaks teha ning rulluiskudele pandi uued pidurdusklotsid. Ilmusid ka uued ettevõtted: Ultra Wheels, Oxygen, K2 jt.^[1]

The Roller Skating Association Internationali koduleht^[2] toob välja rulluisutamise kasulikkuse tervisele:

• Pakub täielikku aeroobset treeningut.
• 64 kg kaaluv inimene põletab 300 kalorit, kui rulluisutab kiirusega 9,7 km/h, ja 600 kalorit, kui kiirusega 16 km/h.^{[küsitav][viide?]}
• Massachusettsi Ülikooli üks uurimus leiab, et rulluisutamine on liigestele vähem ohtlik kui jooksmine.
• Rulluisutamine on samaväärne treeningjooksmisega.
• The American Heart Association soovitab rulluisutamist kui aeroobset treeningut.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Rulluisud