Flavius Romulus Augustus, enamasti tuntud kui Romulus Augustulus, oli viimane Lääne-Rooma keiser.

Romulus Augustuse nimetas Rooma keisriks tema isa, Pannooniast pärit Rooma patriits Flavius Orestes 31. oktoobril 475 pärast viimase seadusliku keisri Julius Nepose kukutamist. Orestes oli enne Nepose kukutamist magister militum ja jäi ka pärast Romuluse võimuleseadmist sõjaväe ülemjuhatajaks. Romulus polnud tollal täiskasvanud, mistõttu Orestes sai Lääne-Rooma sisuliseks valitsejaks.^[1]

Romulusel puudus rahvusvaheline tunnustus. Teda ei tunnistanud keisrina Ida-Rooma riik, Gallia valitseja Syagrius ega Dalmaatsias valitsenud Nepos^[1]. Ida-Rooma riigis toimus tollal kodusõda Zeno ja Basiliscuse vahel, kellest kumbki Orestese ega Romuluse võimu ei tunnustanud. Dalmaatsia ja Gallia kuulusid tollal formaalselt Lääne-Rooma riiki, nii et Romulusel polnud võimu kaugeltki kogu tollase Lääne-Rooma üle. Tal oli võimu üksnes tänapäeva Itaalias.

Romulus resideeris Ravennas, mis oli Lääne-Rooma riigi pealinn alates 402. Sisuliselt algas Orestese võim 28. augustil 475, mil ta sundis Julius Nepose linnast põgenema.

Iseseisvaid otsuseid Romulus ei teinud. Ka ausambaid ja teisi mälestusmärke talle ei püstitatud. Siiski vermiti tema nimega münte lisaks Ravennale veel Milanos, Roomas ja Gallias.

Orestese sõjavägi koosnes peamiselt idagermaani palgasõduritest. Need nõudsid endale palgaks kolmandikku Itaaliast, kuid Orestes ja Romulus keeldusid^[1]. Seejärel hakkasid palgasõdurid mässama ja kutsusid 23. augustil 476 oma kuningaks Odoakeri^[1]. 28. augustil langes Orestes Piacenza lähedal palgasõdurite kätte vangi ja hukati kiiresti. 4. septembril 476 kukutati Romulus troonilt ja pagendati Kampaaniasse, kus kunagi asusid Luculluse luksuselamud^[1].

Pärast Romuluse kukutamist saatis Romulus saadikud Ida-Rooma keisri Zeno juurde palvega võtta Lääne-Rooma riigi juhtimine üle. Palves oli kirjas: «Lääs ei vaja enam oma keisrit, ühest keisrist piisab maailmale.» Zeno juhtis tähelepanu sellele, et see palve olnuks kohane esitada kõigepealt Julius Neposele, aga sellegipoolest võttis ta selle vastu. Odoaker valitses Itaalia kuninga tiitli all Ida-Rooma vasallina, kuid sisuliselt sõltumatu riigi valitsejana^[1].

Traditsiooniliselt peetakse Romuluse kukutamist Lääne-Rooma riigi lõpuks^[1], samuti vanaaja lõpuks ja keskaja alguseks. Omas ajas ei olnud see siiski kuigi tähtis sündmus. Lääne-Rooma oli juba varem kaotanud sisulise võimu provintside üle ja germaanlased olid Itaalias domineerinud juba aastakümneid. Kuna Orestes ja Romulus olid olnud usurpaatorid, siis pidas eelviimane keiser Julius Nepos end Lääne-Rooma keisriks edaspidigi, kuni oma surmani 480, ja sellele keegi õigupoolest vastu ei vaielnud, lihtsalt tema võimu all olev riik piirdus üksnes Dalmaatsiaga. Majanduslikult tabas Itaaliat veelgi hullem allakäik järgmisel sajandil, kui Justinianus I selle taas vallutas ja Bütsantsiga liitis.

Romulusele määrati elamiseks riiklik pension ja ta elas Luculluse villas Napolis. Edward Gibboni arvates oli ta surnud 488. aastaks. Cassiodorus kirjutas 507. aastal ülalpeetavale Romulusele, kes võib olla Romulus Augustulus.

Friedrich Dürrenmatt kirjutas 1950 "ebaajaloolise ajaloolise komöödia" "Romulus Suur". Seda on etendatud ka Eestis, kusjuures nimi- ja peategelane Romulus ei olnud alaealine, vaid üle keskea mees, keda mängis Enn Kraam.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Romulus Augustulus