Ringrajapaadid on kõige populaarsem veemootorispordi võistluspaadi liik.

Rahvusvahelise Veemoto Liidu (UIM) järgi on ringrajapaatide põhitüübid järgmised:

• O – päramootoriga vabapaadid
• S – päramootoriga sportpaadid (kere võib olla teatud reeglite järgi liigendatud)
• T – päramootoriga ühekorpuselised paadid
• R – sisemootoriga vabapaadid ehk glisserid
• E – sisemootoriga ühekorpuselised paadid ehk kaatrid
• P – kummipaadid
• D – diiselmootoriga paadid
• TR – turboreaktiivmootoriga ja raketimootoriga paadid
• A – õhupropelleriga paadid
• E – elektrimootoriga paadid

Tegelikult on Rahvusvahelise Veemoto Liidu võistlusklasside nimekiri palju mitmekesisem ja keerukam ning peetakse võistlusi klassides, milliseid Eestis ei tunta. Nii võisteldakse klassides SST 45 (USA veemotoföderatsiooni APBA klass, mille tiitlivõistlusi aktsepteerib UIM) ja Formula Future (suhteliselt uus ja populaarsust võitnud noorteklass).

Klassitunnusele lisatakse tihti ka mootori kubatuuri tunnus. Näiteks O-250 tähendab maksimaalselt 250 cm³ spetsiaalse päramootoriga vabapaati. Klassitunnus S-550 tähendab, et tegemist on sportpaadiga (kasutatakse peamiselt nn kolmepunktipaate), mille seeriaviisiliselt toodetud päramootori töömaht on maksimaalselt 550 cmsup>3 kubatuuriga ja mida ei tohi forsseerida.

Võisteldakse peamiselt 2–5 poiga tähistatud ringrajal, sõidetakse vastupäeva (ainult vasakpöörded).

Väiksema kubatuuriga paatidel on ühel võistlusel 2–4 sõitu ja lõpptulemus saadakse sõitude kohapunktide liitmisel. Nelja sõidu korral liidetakse kokku tavaliselt neist kolme parema punktid. Suuremates klassides (F-1, F-2000 jt) on üks sõit, mis kestab 30–45 minutit ja kasutusel on ka parempöörded.

Maailmarekordeid püstitatakse ka sirgekiiruses.