Reivimiskultuur (ingl rave culture) on noortekultuur, mis on seotud elektroonilise tantsumuusika pidude ja üritustega. Reivimiskultuuris on põhirõhk ruumil, kus tantsitakse elektroonilise muusika saatel või rütmis. Reivimiskultuur tekkis 1980. aastatel Suurbritannias ja Saksamaal, kust laienes ka teistesse riikidesse, sealhulgas USA-sse.^[1]

Reivipeod on tihtilugu inspireeritud nende toimumispaikadest. Need toimuvad nii suurtel väljakutel, mahajäetud hoonetes, randades kui ka klubides. Vaba õhk rannas võib peol sümboliseerida vabaks laskmist ja puhkust, massiivsed laohooned aga industrialiseerimise allakäiku.^[2]

Reiv on alati olnud koht, kus alternatiivne kultuur mõjutab ja kõigutab traditsioone. Reiv ei ole lihtsalt subkultuur, vaid see on osa populaarkultuurist, kajastades postmodernse ühiskonna tunnuseid.^[2]

Reivimiskultuur on toonud kaasa muusikalise uuenduslikkuse, sotsiaalse identiteedi, moesuunad ning teised esteetilised elemendid, mõjutades nii peavoolu- kui ka alternatiivkultuuri.^[3] See võib olla tõhusam kultuuriline seisund kui traditsiooniliste subkultuuride vastandumine ametlikule kultuurile.

Reivi puhul võib küll puududa otsene poliitiline vastandumine, ent see ei tähenda, et reiv oleks täiesti apoliitiline. Reiv erineb traditsioonilistest subkultuuridest sellepoolest, et see keskendub pigem tegevusele kui kindlale identiteedile. Seal, kus traditsioonilised subkultuurid, näiteks punk, väljendavad oma vastuseisu visuaalsete sümbolite abil, on reivi olemus pigem tegevuse ja energia kaudu väljenduv. Reivipeod ei näi piiravat erinevate kultuuritaustadega inimeste osalemist. Nad on avatud igasugusele rühmale sõltumata rassist, soost, klassist või seksuaalsusest. Reivi maailmas pole takistusi, sest iga osaleja on võrdselt osa reivist, olenemata nende taustast.^[2]

Termin rave võeti kasututele 1950. aastate lõpus Londonis, Inglismaal, täpsemalt Soho piirkonnas, kus boheemlased korraldasid metsikuid pidusid.^[2] Hiljem, 1960. aastate alguses, hakkas see mõiste levima ka tärkavas mod-noortekultuuris, tähistades igasuguseid ohjeldamatuid pidusid. Need, kes armastasid pidutseda, nimetati raver’iteks. See termin kaotas aja jooksul oma populaarsuse, kui Briti popkultuur liikus mod-stiilist hipikultuuri suunas aastal 1967. Elektroonilise muusika tipphetk oli 1980. aastate alguses, kui see muutus peavoolu žanriks. Sel ajal said Euroopas techno-muusika ja Ameerikas house-muusika tohutult populaarseks, eriti puudutas see keskklassi noori. Nad kogunesid plaadivälistele Acid House'i pidudele, mis toimusid uskumatutes kohtades. Sellel perioodil sündisidki esimesed reivid – litsentseerimata väliüritused, mis levisid kogu Ühendkuningriigis ja Saksamaal.^[1] Hiljem sai sõna rave uue tähenduse, seostudes kaasaegse klubikultuuri ja 2000. aastate tuntud DJ-kultuuriga.^[4]

Reivmuusikas kohtab mitmeid erinevaid elektroonilise muusika stiile, mille hulgas on techno, house, breakbeat, trance ja drum and bass. Iga alamžanr toob esile unikaalse helikeele ja meeleolu, pakkudes kuulajatele erinevaid kogemusi tantsupõrandal. Kiire tempo, korduvad rütmid, sünteesitud helid – need on omadused, mis kirjeldavad seda žanri enim. Hoogne rütm jääb tavaliselt vahemikku 120–160 lööki minutis. Reivmuusika on kujundanud mitmeid ikoonilisi laule ja artiste. Üks kõige hinnatum reivimuusika pala on aastal 1992 ilmunud lugu "Out of Space", mis ühendab endas elektroonilisi rütme, võimsaid bassikäike ning sämpleid Max Romeo reggae-laulust "Chase the Devil". Laulusõnad kujutavad endast seiklust avakosmoses, kus peategelane otsib uut maailma, et eemalduda igapäevaelu pingetest.^[5]

Techno sündis 1980. aastatel Detroitis Michiganis. See on muusikastiil, kus on korduvad rütmid, sünteesitud meloodiad ja futuristlikud helid. Mõeldud klubides ja festivalidel tantsimiseks, on techno arendanud alamžanre nagu acid, minimal ja Detroit techno, mõjutades samal ajal popkultuuri, sealhulgas moodi, kunsti ja filmi.^[5]

House-muusika tekkis Chicagos 1980. aastate alguses, põhinedes 4/4 rütmil, sünteesitud meloodiatel, trummimasinatel ja sekventsaatoritel. Selle juured ulatuvad disko-, funk- ja soulmuusikasse, hõlmates ka džässi, bluusi ja gospelit. House'i alamžanrite hulka kuuluvad deep house, acid house ja tech house. House mõjutab siiani mitmeid erinevaid muusikastiile ning on tänapäevalgi menukas ööklubides ja festivalidel.^[5]

Breakbeat`i kontseptsioon tuleneb rütmilistest trummi-loop’idest, mis on salvestatud muusikalisse vahepala, mida sageli nimetatakse break’iks. Silmapaistev näide on Amenbreak, mis pärineb trummisoolost loost "Amen, Brother" ansambli The Winstons esituses, või think break, mille allikaks on Lyn Collinsi lugu "Think (About It)". Need salvestatud break’id said olulisteks elementideks breakbeat žanri kujundamisel.^[6]

Trance-muusika, sageli lihtsalt nimetatud kui trance, on elektroonilise tantsumuusika žanr (EDM), mis saavutas laialdase populaarsuse 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses. Ammutades inspiratsiooni mitmest muusikastiilist, sealhulgas house'ist ja klassikalisest muusikast, eristub trance oma unikaalse produktsioonistiili poolest. See sisaldab kiiret tempot, minimaalseid ja korduvaid süntesaatori meloodiaid ning kasutab erinevaid efekte, näiteks tugevat kaja, samuti korduvaid ülesehituse ja lagunemise struktuure. Need elemendid on loodud selleks, et luua hüpnotiseeriv õhkkond, eesmärgiga viia kuulajad tantsupõrandal transisarnasesse eufoorilisse seisundisse.^[5]

Trumm ja bass, mida tuntakse ka kui drum and bass või D&B, on elektroonilise tantsumuusika haru, mis paistab silma oma tempokate breakbeat'ide ja võimsate bassirütmide poolest. See muusikaline alamžanr arenes välja 1990. aastatel Ühendkuningriigis reivmuusikast, kus trumm ja bass sulatasid kokku mitmekesise helipildi, kasutades erinevate muusikastiilide proove ja süntesaatorite loodud keerulisi meloodiaid.^[5]