Rein Põllumaa (30. juuli 1930 Tartu – 25. detsember 1990 Tallinn) oli eesti arst ja poliitik.

Ta sündis teadlaste (Johannes Reinhold Põlluman ja Salme Põllumann) perekonnas, kuid kaotas varakult vanemad ja kasvas üles günekoloogist onu Arnold Põllumaa perekonnas. Ta õppis Jakob Westholmi Gümnaasiumis ja kui kasuisa 1942. aastal Saksa okupatsioonivõimude poolt Tallinnast Viljandisse saadeti, jätkas ta õpinguid Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasiumis (hilisemas Viljandi 2. Keskkoolis).

Rein Põllumaa keskkooliaegse lektüüri hulka kuulus Schopenhauer. Ta võttis osa koolipoiste Nõukogude okupatsioonivõimu vastase organisatsiooni tegevusest ja arreteeriti 16. aprillil 1949 Viljandis. 24. juunil 1949 mõistis tribunal talle § 58-1a ja § 58-11 järgi 25+5 aastat. Karistust kandis ta Karagandõ oblastis Karlagis. Vangilaagrist vabanes 25. novembril 1955.

1956. aastal lõpetas ta Viljandi Töölisnoorte Keskkooli ja 1962. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstina. Üliõpilasena võttis ta osa Üliõpilaste Teadusliku Ühingu neuroloogiaringi tööst ja pälvis üleliidulistel üliõpilaste teadustööde võistlusel tööga "Kusepõie reflektoorse talituse muutused ja selle tsüstomeetriline uurimine pea- ja seljaaju traumadega haigetel" kuldmedali.

Aastatel 1962–1964 töötas ta neuroloogina Põlva Rajooni Keskhaiglas. Aastatel 1964–1983 oli ta Tartu Linna Polikliiniku neuroloogiaosakonna juhataja ja 1980. aastast ka Tartu linna peaneuroloog. 1969. aastal sai ta meditsiinikandidaadi kraadi väitekirjaga "Цистометрические исследования моторики и тонуса мочевого пузыря у больных с повреждением спинного и головного мозга" ("Kusepõie motoorika ja toonuse tsüstomeetrilised uuringud pea- ja seljaaju haigetel"). Seejärel tutvus ta põhjalikult Idamaade kultuuri ja Hiina nõelravitehnikaga; tema initsiatiivil avati 1977. aastal Tartu Linna Polikliinikus nõelravi kabinet. 1983. aastast töötas ta Tartu Ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudis vanemteadurina ja 1987. aastast Tallinnas hilisemas Eesti Südamekeskuses neuroloogi, teaduri ja vanemteadurina.

Ta oli Eesti Looduseuurijate Seltsi, Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi ning Eesti Neuroloogide, Neurokirurgide ja Psühhiaatrite Seltsi liige. 1980. aastal kirjutas ta alla 40 kirjale. Ta lõi kaasa fosforiidisõjas. Tallinnas elades astus ta õigusvastaselt represseeritute ühingu Memento liikmeks. Ta oli ka ERSP liige ja valiti Eesti Kongressi saadikuks.

Rein Põllumaa suri 25. detsembril 1990 Tallinnas ja maeti 4. jaanuaril 1991 Metsakalmistule.^[1]

Ta oli abielus Tiiu-Ruth Kaalepiga (metsandusteadlase Juhan Kaalepi tütar, kirjanik Ain Kaalepi õde), nende tütar Lee Põllumaa on bioloog ja poeg Uku Põllumaa on arhitekt.