Quattrocento (itaalia keeles '400', 'neljasajandad'; lühend väljendist 'tuhande neljasajandad' (1401–1500), ehk 'XV sajand') on itaaliakeelne liitsõna (quattro+cento), mida kasutatakse peamiselt 15. sajandi Itaalia kultuuri- ja kunstiloo sündmuste määratlemisel.

Lääne-Rooma keisririigi langusega 476. aastal levisid majanduslangus ja kaubavahetushäired üle kogu Euroopa. Seda võib pidada varakeskaja alguseks, mis kestis ligikaudu 11. sajandini, mil kaubandus hakkas kosuma, rahvastik kasvama ja paavst taastas võimu.

Hiliskeskajal hakkas Mandri-Euroopa poliitiline struktuur aegamisi arenema väikestest, äärmiselt ebapüsivatest feodaalvaldustest suuremateks, ainuvalitsuse võimu all olevateks rahvusriikideks, mis andis tulemusena ka suurema stabiilsuse. Itaalias arenesid edasi linnakeskused, kaupmeeste ja käsitöölistega, kes olid suutelised endid ise kaitsma. Arveldusvahendina tuli maa asemel kasutusele raha, üha enam feodaalsõltlasi sai vabameesteks. Muudatused keskaja Itaalias ja feodalismi langus sillutas tee sotsiaalsetele, kultuurilistele ja majanduslikele muudatustele. Quattrocento't vaadeldakse üleminekuna keskajalt renessansiajale, esmajärjekorras sellistes linnades nagu Rooma, Firenze, Milano, Veneetsia, Ferrara, Mantova ja Napoli.

Kunstnik Giovanni Santi (u 1435–1494), Raffaello Santi isa, pani kirja loetelu temale teadaolnud väljapaistvatest kaasaegsetest Itaalia ja Flandria kunstnikest (järjestus muutmata):

• Trecento – 14. sajand Itaalia kultuuriloos
• Cinquecento – 16. sajand Itaalia kultuuriloos
• Seicento – 17. sajand Itaalia kultuuriloos
• Itaalia renessanss – algas 14. sajandi lõpul