Psüühikahäire, ka vaimse tervise häire, psühhiaatriline häire on käitumises või mõtlemises väljenduv muster, mis põhjustab vaevusi ja/või kahjustab isiklikku toimimist.^[1] Häire omadused võivad olla püsivad, korduvad või esineda ühekordse episoodina. Mitmed häired omavad sümptomeid ja tunnuseid, mis ka sama haiguse piires võivad igal konkreetsel juhul väga palju erineda.^[2][3]

Häirete põhjused pole sageli kindlalt teada. Häireid defineeritakse selle abil, kuidas inimene käitub, tunneb, tajub või mõtleb.^[4] Diagnoosimisel arvestatakse ka inimese kultuuriliste ja usuliste veendumuste ja sotsiaalsete normidega.^[5]

Maailma Terviseorganisatsiooni arusaama kohaselt sõltub psüühikahäire sisu konkreetse ühiskonna sotsiaalsetest, kultuurilistest, majanduslikest ja õiguslikest iseärasustest.

Levinumad psüühilised haigused on meeleoluhäired (depressioon ja bipolaarne häire), psühhootilised häired (sh skisofreenia) ja ärevushäired (sh paanikahäire, üldistunud ärevushäire, obsessiiv-kompulsiivne häire, foobiad).

Psüühiliste haiguste ravi ja toetusvõimalused on väga mitmekesised. Tänapäevane ravi psüühiliste haiguste leevendamisel lähtub kolmest tugisambast: ravimid, psühhoteraapia ja psühhosotsiaalne rehabilitatsioon. Haiguse kulg ja prognoos on paremad, kui kasutada kombineerituna kõiki kolme.

Haigusest taastumine tähendab tihtipeale koos haigusega elus toimetulekut. See tähendab, et ühelt poolt on haiguse sümptomid raviga kas kadunud või sellisel määral taandunud, et ei sega oluliselt inimese igapäevast elu. Teiselt poolt on inimene õppinud vaatamata haigusele võimalikult iseseisvalt toime tulema ning elab mõtestatud ja tähendusrikast elu.

Haigusest taastumisel on oma kindlad seaduspärasused ja staadiumid. Eriti just raskemate psüühiliste haiguste puhul on taastumine pikk protsess ning võib mõnikord kesta lausa aastaid.

Psüühikahäired klassifitseeritakse RHK-10-s diagnoosikoodidega, mis algavad F-tähega: F0–F9.

• vaimne tervis
• psühhiaatria
• psühhopatoloogia