Wendell O. Pruitti kodud ja William Igoe korterid, ühise nimega Pruitt-Igoe (inglise hääldus: [ˈpruɪt ˈaɪɡoʊ]), olid liidetud majutusprojektid USA-s Missouri osariigis Saint Louise linnas, ning neisse koliti esmakordselt sisse 1954. aastal. Kokku 33 üheteistkümne korrusega kõrghoonet oli projekteerinud Minoru Yamasaki ning Pruitt-Igoe oli avamise hetkel üks riigi suurimaid avalike eluruumide projekte. See ehitati föderaalvalitsuse rahastusega endise slummi asemele osana St. Louise linnauuenduse programmist. Kuigi see pidi juriidiliselt olema rassiliselt integreeritud, majutas see peaaegu eksklusiivselt afroameeriklasi.

Ehkki kompleksi peeti algselt paremaks kortermajadest, mida ta asendas, hakkasid elutingimused Pruitt-Igoe's halvenema varsti pärast ehituse lõppu. 1960. aastate keskpaigaks vaevas seda kehv hooldatus ning see kannatas vandalismi ja muu kuritegevuse all, eriti noorte hulgas. Mitmed katsed kurssi parandada ebaõnnestusid ning 1970. aastaks oli enam kui kaks kolmandikku elamutest tühi. Kompleksi lammutamine algas 1972. aastal ning mitme hoone implosiooni kajastati teleülekannetes. Järgneva nelja aastal jooksul tehti ülejäänud elamud tühjaks ja kõrvaldati.

Lammutamise järel sai Pruitt-Igoe'st sümbol, mis esindas modernistliku arhitektuuri kui ühiskonda muutva jõu ebaõnnestumisi. Projekti probleemides süüdistati arhitektuurseid vigu, mis tegid rajoonist vaenuliku ja ebaturvalise keskkonna. Kriitik Charles Jencks kutsus kompleksi lammutamist "päevaks, kui modernne arhitektuur suri."^[1] Hilisemad hinnangud on pannud suuremat rõhku St. Louise linna vähenevale rahvaarvule ning kohaliku majutusvõimuorgani rahalistele probleemidele. Ajakirja The Architectural Review sõnul on tänapäeval kõige enam levinud arvamus, et projekt oli "algusest peale hukule määratud."^[2] 2016. aasta seisuga on suurem osa Pruitt-Igoe platsist kasutamata ning kinnikasvanud.

Pruitt-Igoe koosnes 33-st 11-korruselisest ja telliskividega kaetud seintega betoonist korterelamust 23-hektarilisel krundil St. Louise põhjaküljel. Iga hoone kõrgus oli 52 meetrit ning enamus neist sisaldas 80–90 elamuüksust,^[3] kuigi mõnel hoonel oli neid kuni 150.^[4] Kompleksis oli kokku 2868 korterit (1736 Pruittis ja 1132 Igoe's),^[5] majutades täieliku täituvuse korral enam kui 10 000 inimest.^[6] Korterid olid tahtlikult väiksed, minimaalse suurusega köögitarvetega, kuigi mõned üksused olid ehitatud ka suuremate perede jaoks.^[7] Korteritel puudusid rõdud.^[8] Hoonete peatusi vahelejätvad liftid peatusid ainult esimestel, neljandatel, seitsmendatel ja kümnendatel "ankurkorrustel", et vähendada ülekoormatust, mis omakorda sundis paljusid elanikke liikuma mööda treppe. Neil ankurkorrustel olid pesuruumid, prügišahtid ning suured lõuna poole suunatud ühiskoridorid, mida kutsuti "galeriideks".^[9]

• Jencks, Charles (1984). The Language of Post-Modern Architecture. Rizzoli. ISBN 978-0-8478-0571-6.
• Meehan, Eugene (1979). The Quality of Federal Policymaking: Programmed Failure in Public Housing. University of Missouri Press. ISBN 0-8262-0272-1.
• Ramroth, William G. (2007). Planning for Disaster: How Natural and Man-made Disasters Shape the Built Environment. Kaplan Publishing. ISBN 978-1-4195-9373-4.
• Cendón, Sara Fernández (3. veebruar 2012). "Pruitt-Igoe 40 Years Later". American Institute of Architects. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. märts 2014. Vaadatud 31. detsembril 2014.